Raivo Uibo ⟩ Mis saab, kui meie immuunsüsteem ei pea kliimamõjutustele vastu?

Suvised metsatulekahjud on Hispaanias kujunenud suureks probleemiks. Foto: Päästeamet

Kui viimaste aastate akuutseid terviseprobleeme käsitledes rääkisime iga päev Covid-19st, siis praegu on järjest rohkem fookuses kliimamuutuste mõju meie tervisele. Seejuures on märkimisväärne, et sarnaselt Covid-19ga on globaalsete ja regionaalsete kliimamuutuse puhul tähelepanu keskmesse kerkinud meie immuunsüsteem ja selle võimekus, kirjutab Raivo Uibo, akadeemik ja TÜ immunoloogiaprofessor.

Just immuunsüsteemi omadus kohaneda väliskeskkonna kiirete muutustega on osutunud väga oluliseks harjumisel kliimamuutustega. Kui Covid-19 uuringutes on kogunenud märkimisväärne hulk teadmisi haiguse tekkemehhanismidest ja nendega seotud immuunsüsteemi iseärasustest, siis kliimamuutuste ja meie immuunsüsteemi vaheliste seoste uuringud on veel üsna algstaadiumis. Need laienevad aga jõudsalt, olles inimese organismile kogu eluperioodil mõjuvate välisfaktorite kogumi ehk eksposoomika uuringutes ühed tähtsamad, kuid samas ka keerulisimad (vt käimasolevaid projekte ELi konsortsiumis humanexposome.eu, kus osaleb ka Tartu Ülikool). Selle põhjuseks on hästi teada olev organismide immuunreaktsioonide suur varieeruvus erinevates geograafilistes regioonides. Viimane on tingitud erinevate populatsioonide aastatuhandete jooksul välja kujunenud geneetilistest ja kohastumuslikest iseärasustest. On ju ilmselge, et Aafrika kõrbealade elanikud on võrreldes näiteks põhjaeurooplastega paremini kohanenud kõrgete välistemperatuuridega. Nendele erisustele on seni seoses immuunsüsteemiga suhteliselt vähe tähelepanu pööratud. Aga just immuunsüsteemil on keskne roll kohastumises väliskeskkonna muutustega. Seda tõdesime kujukalt ka koroonaviiruse pandeemia ajal. Kõige esimesena kannatasid need elanikkonna rühmad, kelle immuunsüsteemis olid infektsiooni soodustavad iseärasused (vanemaealised, immuunpuudulikkustega inimesed). Sama on ka katastroofiliste kliimamuutuste korral. Kohanemisvõime ekstreemsele kuumale ja külmale on vähenenud eelpoolnimetatud iseärasustega inimestel. Muidugi on siin oluline meeles pidada, et immuunsüsteemi reageering välisfaktoritele sõltub ka organismi mikrobioomist, toitumusest jpm.

Väliskeskkonna äärmuslikud muutused seavad immuunsüsteemile mitmesuguseid väljakutseid. Seejuures võivad need muutused mõjuda nii vahetult kui ka kaudselt. Vahetu kliimamuutuste mõju väljendub eeskätt välistemperatuuri muutustena ja maapinnal suurenenud osoonihulkade tekkena. Osooni hulga suurenemine looduses soodustab inimesel põletikuliste protsesside kujunemist ja raskendab immuunvahendatud haiguste (astma, reumatoidartriidi, psoriaasi jt) kulgu. Tavalisest kõrgemad välistemperatuurid suurendavad ka põletike tekkeriski, mille tulemusena tekivad kergemini vereringe ja südame talitlushäireteni viivad seisundid. Kahjustuvad ka epiteelkoed (nahk, limaskestad), mis viib organismi kaitsebarjääride võimekuse alanemiseni. Ka organismi mikrobioom muutub olulisel määral.