Toomas Alatalu ⟩ Kahe sõja vahel: kelle jälgedes kujuneb Eesti välispoliitika?

ÜRO resolutsiooni hääletustulemus oli Palestiina kasuks: poolt 124, vastu 14 ja mittehääletanuid-erapooletuid 43. Foto: Bryan Smith / AFP / SCANPIX

Kolmapäeval ÜRO Peaassambleel vastu võetud resolutsioonil, mis kutsus rahvusvahelise kohtu otsusele tuginedes Iisraeli lahkuma okupeeritud Palestiina aladelt, vedas, sest maailm polnud veel teadvustanud päev varem Liibanonist-Süüriast üle käinud piiparite ja walkie-talkie'de plahvatuste peasõnumit – inimsus on ka olemas, kirjutab politoloog Toomas Alatalu.

Otseöeldult – vaenlast ootamatult rünnates tulnuks ikkagi arvestada kasutatud infovahendi levikut perekonnaringis ja kaasavõetavust kõikjale, kus liigub nii-öelda tülisse mittepuutuv rahvas. Hääletustulemus oli Palestiina kasuks: poolt 124, vastu 14 ja mittehääletanuid-erapooletuid 43.

Samas on tegu ikkagi kõrvalsündmusega, et mitte öelda teisejärgulise sündmusega. Aeg on lihtsalt eriline – maailm elab kahe sõja tingimustes. Suur sõda Ukraina ja nüüd ka Venemaa territooriumil käib veebruarist 2022 – väiksem sõda ÜRO 1947. aasta resolutsiooni alusel Palestiina riigiks eraldatud Gaza sektoris ja läänekaldal, okupeeritud Süüria aladel ja Lõuna-Liibanonis. Ukrainat on toetamas 57 demokraatlikku riiki, kes üritavad oma piiridesse tagasi tõrjuda agressor-suurriiki Venemaad. Demokraatlikud riigid toetavad ka Iisraeli, keda tabas terroristlik rünnak, milles vastaspool võttis pantvange, et nende abil saavutada oma nõudmiste täitmist.