JUHTKIRI ⟩ Tsahkna mõtlematu näpuviga

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts.

• Eesti oleks ÜROs pidanud hääletama koos USAga või jääma erapooletuks.
• Rahu takistab Lähis-Idas Hamas.
• Eestile on oluline väärtuspõhine välispoliitika.

Tundub, et Eestis on arenemas väike välispoliitikateemaline torm. Kolmapäeval hääletas ÜRO Peaassamblee New Yorgis resolutsiooni üle, milles kutsus Iisraeli üles lõpetama okupatsiooni Palestiina territooriumil. Eesti toetas resolutsiooni, ehkki reeglina on meie välispoliitiliseks liiniks olnud hääletada vastavalt kooskõlastatud Euroopa Liidu (EL) seisukohale või kui seda pole, siis hääletada koos USAga või jääda erapooletuks.

Sel hääletusel ELi riikide arvamused lahknesid: Tšehhi ja Ungari hääletasid vastu, koos Eestiga olid resolutsiooni poolt kaksteist riiki ning kaksteist riiki jätsid hääletamata. Nüüd on riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson (RE) kutsunud komisjoni koosolekule välisministri Margus Tsahkna (Eesti 200) ja välisministeeriumi kantsleri Jonatan Vseviovi, et arutada, kas meie Iisraeli ja Palestiina poliitiline suund on millegipärast muutunud.

Kahtlemata on Palestiinas toimuv keeruline ja pika ajalooga, kuid heaks juhtlõngaks meie välispoliitika viljelejatele oleks soovitus lähtuda väärtuspõhisest poliitikast. Nii nagu sõda Ukraina lõppeks, kui Venemaa väed sealt välja viiks, oleksid juutide ja palestiinlaste rahuläbirääkimised võimalikud, kui Hamas loobuks programmilisest eesmärgist Iisraeli riik hävitada.

Meenutame, et peaaegu aasta tagasi, 7. oktoobril ründas Hamas Iisraeli, tappis ja võttis pantvangi palju tsiviilisikuid ning korraldas muuhulgas veresauna piiri lähedal muusikafestivalil, kus paljud ohvrid olid muide veendunud rahupooldajad. Mõned pantvangid on õnnestunud vabastada, osa pantvange on leitud surnult ning Iisraelis kütab jätkuvalt poliitilisi kirgi veel kadunud pantvangide saatus.

Igasuguste läbirääkimiste eeltingimuseks peaks olema vaenutegevuse lõppemine ning hea tahte märgina pantvangide vabastamine. Kahjuks pole praegu selliseid märke, mistõttu Eesti hääletus ÜRO Peaassambleel ei olnud välisministeeriumil hästi läbi mõeldud. Poleks midagi halba juhtunud, kui oleksime jäänud näiteks koos Saksamaa, Rootsi, Leedu või Taaniga erapooletuks.

Igasuguste läbirääkimiste eeltingimuseks peaks olema vaenutegevuse lõppemine ning hea tahte märgina pantvangide vabastamine.

Tasub meenutada veel mõningaid ajaloolisi fakte. 1947. aastal võttis sama ÜRO Peaassamblee vastu otsuse luua Palestiinas nii Iisraeli kui ka Palestiina riik. Territooriumi jagamine pidi toimuma vastavalt rahvaarvule. Juudid nõustusid selle resolutsiooniga, kuid araablased lükkasid resolutsiooni tagasi. Kui juudid kuulutasid vastavalt resolutsioonile 14. mail 1948 välja oma riigi, siis juba järgmisel päeval ründasid seda kõik naaberriigid.

On ime, kuidas Iisraeli riik võitis nii selle sõja kui ka kõik järgnevad sõjad. Sarnaselt Eestiga on Iisrael pidanud elama pidevas hädaohus, mistõttu on nende kaitsetööstus ja sõjavägi arenenud esmaklassilisteks. Meenutame sedagi, et Iisrael müüs vastvabanenud Eesti riigile 1993. aastal relvi, kui keegi teine seda veel teha ei tahtnud. Välisministeeriumile on siin mõttekoht.