JUHTKIRI ⟩ Riik loobub lepitajast

Päeva karikatuur. 19.09 Foto: Urmas Nemvalts

• Kooskõlastusringile on sadetud eelnõu, mis annab riikliku lepitaja ülesanded üle õiguskantslerile.
• Kas õiguskantsleri juba suurele koormusele peaks lisama ülesande, mis väljub tema tegevusfookusest?
• Pole näha, et ameti kaotamine riigile suurt kokkuhoidu annaks.

Mäletame, et 2021. aastal kärpis kärpeülesande saanud kaitsevägi orkestri, kes küll õnneks sai tegevust jätkata sõjamuuseumi koosseisus. Nüüd on paljuräägitud riigisektori kärped – mille detaile katab esialgu saladusloor – toonud kaasa konkreetse kärpe, mis paradoksaalsel moel sarnaneb kaitseväe orkestri kärpimisega.

Majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo on saatnud kooskõlastusringile eelnõu, millega antakse riikliku lepitaja ülesanded üle õiguskantslerile.

Võib nõustuda praeguse riikliku lepitaja Meelis Virkebauga, et eelnõuga hävitab riik usalduse lepitusmenetluse vastu: tegemist on huvide konfliktiga ja mitte õigusvaidlusega.

Temalt on kostunud seepeale veel mitmesuguseid mõtteavaldusi, mis jäävad ilmselt Eesti poliitika tsitaatide kuldvaramusse. «On kurb näha, et majandusministeerium peab õiguskantsleri kantseleid piltlikult öeldes kõigesööjaks,» ütles Virkebau. «Sama hästi võiks kollektiivsete töötülide lahendamise kohustuse panna näiteks olümpiakomiteele,» lisas riiklik lepitaja.

Olekski imelik, kui ametisolev riiklik lepitaja üldse ei nuriseks, sest kaob ju tema leivakannikas. Sellest olenemata on jutus iva. Vaatame esiteks õiguskantsleri ja tema büroo olemasolevaid funktsioone. Õiguskantsler peab tegelema põhiseaduslikkuse järelevalvega, kuid lisaks kaitsma inimesi avaliku võimu ja ametnike omavoli eest ning tegelema veel laste õigustega – ühesõnaga, olema ka ombudsman, kes on lääneriikides sageli täiesti eraldiseisev isik. Õiguskantsleril on seega päris palju tööd juba ilma riikliku lepitamisetagi, mis pealegi väljub tema tegevusfookusest. Postimehe arvates on õiguskantsler põhiseaduslik institutsioon, kellele poleks vaja juurde pookida töötülide lõpetamise ülesannet.

Postimehe arvates on õiguskantsler põhiseaduslik institutsioon, kellele poleks vaja juurde pookida töötülide lõpetamise ülesannet.

Just sellega on tegelenud Eesti riiklikud lepitajad alates 1995. aastast, kui niisugune ametikoht loodi. Selles ametis on tegutsenud Leonard Tammik, Henn Pärn, Raivo Paavo ja uuesti Henn Pärn, kuni 2017. aastal võttis teatepulga üle Meelis Virkebau.

Pole näha, et ameti kaotamine riigile suurt kokkuhoidu annaks. Kantselei koduleht veel töötab ning sealse info kohaselt on Meelis Virkebau kuupalk 2908 eurot ja 62 senti. Lisaks lepitajale töötab kantseleis veel kaks inimest, nõunik-asetäitja ja kantselei juhataja, kelle palgad on väiksemad.

Tõsi, tundub, nagu riiklikul lepitajal poleks olnud ülemäära tööd, kuid suuresti ongi ta tegevus jäänud kaadritaguseks, kuna suured streigid on õnnestunud ära hoida. Viimati jõudis riikliku lepitaja roll avalikkuse huviorbiiti seoses hiljutise õpetajate streigiga, kus esimest korda Eesti ajaloos ei õnnestunud riiklikul lepitajal osapooli lepitada, mis päädiski tööseisakuga.

Eriti kahetsusväärne on aga see, et riik ei ole suutnud asjaomastega – tööandjate ja töötajate esindajatega – kavandatavat muutust läbi rääkida ja infot saadakse ajakirjandusest.