LAURI VAHTRE ⟩ Meie helge tulevik – Eesti Vajaduspõhine Personaalriik

Lauri Vahtre Foto: Sander Ilvest

Näib, et Eesti Vabariigi valitsus on kindlalt nõuks võtnud Eestis üles ehitada kommunistlik ühiskond. Selle põhimõte kõlas teatavasti järgmiselt: «Igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi», kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre. 

Näpuharjutuseks võetakse ette laste- ja peretoetused. Miks? Sest laste kasvatamise, toitmise, kasimise, harimise ja riietamisega tegelevatel inimestel pole eriti aega valitsusega kembelda ja pealgi leidub ühiskonnas väheldane, kuid see-eest häälekas hulk kadedaid ning väiklasi – ups, teravdatud õiglustundega – inimesi, kes on alati valmis kuulutama, et nende «õiglustunnet on riivatud». See juhtub niipea, kui keegi teine midagi saab või, mis eriti hirmus, neist kuidagi tublim on. Need inimesed on valitsuse kindlad liitlased sõjas ajast ja arust «lastepidajatega», kes tööl ei viitsi käia ja raiskavad selle asemel aega mingile hobile. Õiglustunde kaitsjate kiiduavalduste saatel saab valitsus harjutada vajaduste tuvastamise, mõõtmise ja hindamise peent kunsti.

Järgnevalt asutakse ülejäänud sotsiaaltoetuste kallale, mis Kristina Kallase prohvetliku avalduse kohaselt muutuvad vajaduspõhiseks 2028. aastaks. See on muidugi juba tõsisem pähkel, kuid valitsus, mida juhib pähklite närimisega harjunud erakond, nähtavasti oma hammaste pärast ei muretse. Tegemist on Heraklese väärilise ülesandega, mille lahendamiseks ei piisa üksnes arvutusoskusest, IT-meisterlikkusest või võimsatest andmebaasidest, vaid tuleb sujuva kergusega liigelda ka filosoofilistes sfäärides, lisaks ka sellistes valdkondades nagu psühholoogia, neuroloogia või geneetika. Lihtsustatult öeldes peab Eesti Vabariigi valitsus omandama mõtete lugemise oskuse. Täpsustatult öeldes peab Eesti Vabariigi valitsus lisaks mõtetele õppima lugema ning tõlgendama ka tundeid ja aistinguid.