AIRI VÄRNIK ⟩ Suitsiid on riigi eluolu peegel

Airi Värnik Foto: Peeter Langovits

Kuigi suitsiid on üksikisiku salajane otsustus, talumatuks muutunud hingepiin, peegeldavad suitsiidide sageduse külmad arvud riigi sotsiaal-poliitilist ja majandusliku olukorda, on seega poliitika aines. Totalitaarsetes riikides on suitsiidistatistika tabu ja teema sordiini all, kirjutab Vaimse tervise emeriitprofessor Airi Värnik.

Suitsiidikõveratelt võib lugeda antud maa ajalugu ja eluolu ning saab võrrelda olukorda ajas ja erinevates piirkondades. Suitsiidide tase näitab, kes ühiskonnas moodustavad riskigrupi, millised on ühiskonna valupunktid, riskifaktorid ja riskisituatsioonid. Suitsiid viitab sellele, kas elu hinnatakse elamisvääriliseks, kas abi suitsiidikalduvusega inimesele on kättesaadav ja piisav, aga ka sellele, milline on rahva stressitaluvus.

Nimetatud näitajad on riikide juhtidele heaks tegevuse orientiiriks sõltuvalt sellest, kas eesmärgiks on rahva enamuse elujärje parandamine, teatud ühiskonna gruppide eelisarendamine või väljakurnamine. Tegevuse tulemuslikkust saab kontrollida suitsidoloogiliste uuringutega. Seejuures tuleb silmas pidada, et suitsiid kui reaktsioon muutustele ühiskonna olemises/korralduses saabub teatud viiteajaga, mis minimaalselt on 1-2 aastat.