GARRI RAAGMAA ⟩ Linnastumine on statistiline silmapete

Vaade Tokyole. Foto: Postimees.ee

• Linnastumise statistiline segadus vajab klaarimist.
• Paljud suurlinnade elanikud elavad maalises keskkonnas.
• Riiklikud statistikad suudavad fikseerida põhielukohta.

Nõukaajal levis anekdoot, et on väike vale, suur vale ja statistika. Pakazuhha on tegelikult unikaalne nähtus, seda kohtab paljudes maades, mitte ainult sovetistanides, kirjutab kolumnist Garri Raagmaa.

Nii elab tegelikult suur osa Ameerika ja Austraalia suurlinnaelanikest linna lähedal maalises keskkonnas. Indias ja teistes Aasia maades on statistiline maaelanikkond aga sedavõrd tihe, et näib meile kõigiti linnana. Ka ei sõltu mingite kohtade vaesumine enam ammu asukohast linnas või ääremaal. Sealjuures võib regionaalsete erisuste teke ja osa kohtade vaesumine olla osalt põhjustatud ka teadlaste agarusest.

2024 ERSA kongressil esitas mu hinnangul parima plenaarettekande Lewis Dijkstra teemal «Mida õppida kujunevast globaalse urbaniseerumise definitsioonist?» Lewis on töötanud Euroopa Komisjonile ja OECD-le ning võtnud elu missiooniks luua üle maailma võrreldav linnastumise definitsioon. Euroopas ja veel reas riikides on kasutusele võetud ruutkilomeetrikaardipõhine kolmeastmeline jaotus: (1) (suur)linn, (2) väikelinnaline-linnalähine ja (3) maaline. Kaks viimast jagunevad omakorda vastavalt kesksuste olemasolule (2-1) tihedaks, (2-2) pooltihedaks ja (2-3) eeslinnaliseks ning (3-1) külaks, (3-2) hõredaks ja (3-3) väga hõredaks alaks.

Milleks? Et klaarida ära linnastumise statistiline segadus. Kui Jaapanis-Hiinas on linnas üle 50 000 ja Taanis-Islandil vaid 200 elanikku, siis ei anna neid ikka kuidagi võrrelda. Saatanast on ka omavalitsuste piirid: suuremas üksuses jaguneb linnarahvas üle maa, nii et keskmine tihedus võib olla küllalt eksitav. Omaette teema on ka ruumipoliitikate jaoks disainitud klassifikatsioonid, mis taotlevad teatud poliitikate rakendamist või ka soovivad neid siis tulemuslikemana näidata.

Nii on elab suur osa Ameerika ja Austraalia suurlinnade elanikest linna lähedal üsna hõredas maalises keskkonnas, aga raporteerivad kohati ligi 80-protsendist linnaelanike osakaalu. Tõsi, paljude nende suburbanite töö ja teenused ongi linnades. Indias ja reas Aasia maades on seevastu kirjade järgi 70 protsenti elanikkonnast maaline, kuid elatakse nii tihedalt, et see näib lauslinnana.

Linnastumise protsendi on üles ajanud ka suurlinnade lähialade ja satelliitlinnade administratiivne liitmine, millega näiteks Shanghai elanike arv kasvas hüppeliselt. Samal põhjusel uhkustab ka Tokyo 37 miljoni elanikuga, mis on saavutatud tagamaa pealinna külge liitmisega – et olla maailma suurim.

Tasub ka vaadata, kes linnastuvad. Euroopas ja Põhja-Ameerikas kasvatavad suurlinnu 70 protsendi ulatuses immigrandid. Põliselanikud kolivad väikelinnadesse ja maale – paremasse elukeskkonda. Küsisin ka transregionaalsete ja -natsionaalsete kodanike kohta. Mitmes kohas elamine on kasvav trend. Et riiklik statistik suudab/tahab seni fikseerida vaid põhielukoha, siis suure ajutise lisakoormusega piirkondades, nagu ka meie saartel, tuleb seda taristu ja teenuste koormuse planeerimisel arvestada.

Rikkad rahvad tekitavad endale teise või kolmanda kodu, kus teistsugust ruumi tarbida, aga vaesed elavad pead-jalad koos.

Ühtse metoodika alusel ei olegi asustuse mustrid üle palli nii erinevad. Ehk vaid korruselisus ja sellega seotud elamispind elaniku kohta eristab rikkaid ja vaeseid maid. Rikkad rahvad tekitavad endale teise või kolmanda kodu, kus teistsugust ruumi tarbida, aga vaesed elavad pead-jalad koos.

Mingi koha allakäik ei sõltu aga ammugi enam asukohast suures linnas või ääremaal. Oma sessioonis ettekande teinud Paul Krugmanil, kes omal ajal suurlinnastumist tagant õhutas, ja tema kaasal Robin Wellsil tuli tõdeda, et kui kuskil on lastud tekkida vaesuse ja töötuse taskutel, siis on sellest nõiaringist hiljem väga raske välja tulla. Niisiis sõltub tippteadlaste väljaütlemistest inimeste liikumine ja heaolu üksjagu.