GARRI RAAGMAA ⟩ Linnastumine on statistiline silmapete

Vaade Tokyole. Foto: Postimees.ee

Nõukaajal levis anekdoot, et on väike vale, suur vale ja statistika. Pakazuhha on tegelikult unikaalne nähtus, seda kohtab paljudes maades, mitte ainult sovetistanides, kirjutab kolumnist Garri Raagmaa.

Nii elab tegelikult suur osa Ameerika ja Austraalia suurlinnaelanikest linna lähedal maalises keskkonnas. Indias ja teistes Aasia maades on statistiline maaelanikkond aga sedavõrd tihe, et näib meile kõigiti linnana. Ka ei sõltu mingite kohtade vaesumine enam ammu asukohast linnas või ääremaal. Sealjuures võib regionaalsete erisuste teke ja osa kohtade vaesumine olla osalt põhjustatud ka teadlaste agarusest.

2024 ERSA kongressil esitas mu hinnangul parima plenaarettekande Lewis Dijkstra teemal «Mida õppida kujunevast globaalse urbaniseerumise definitsioonist?» Lewis on töötanud Euroopa Komisjonile ja OECD-le ning võtnud elu missiooniks luua üle maailma võrreldav linnastumise definitsioon. Euroopas ja veel reas riikides on kasutusele võetud ruutkilomeetrikaardipõhine kolmeastmeline jaotus: (1) (suur)linn, (2) väikelinnaline-linnalähine ja (3) maaline. Kaks viimast jagunevad omakorda vastavalt kesksuste olemasolule (2-1) tihedaks, (2-2) pooltihedaks ja (2-3) eeslinnaliseks ning (3-1) külaks, (3-2) hõredaks ja (3-3) väga hõredaks alaks.