/nginx/o/2013/09/06/2315613t1hd481.jpg)
/nginx/o/2024/05/04/16047056t1hcefe.png)
- Taas püütakse kuutasule omistada üleloomulikku jõudu, mille abil kogu süsteem koos püsib.
- Üldiselt on kombeks, et jootraha makstakse eeskujuliku teeninduse eest.
- Ka tarbija maksustamine taastuvenergiatasuga on oma aja ära elanud.
Et aru saada, kuidas käsitlevad energeetikafirmad ise kuutasu rakendamist tarbijale, tuleks küsida: mis alusel kehtestatakse kliendile kuutasu ja kuidas seda arvutatakse, kirjutab majandusteadlane Boris Kirt.
Saadud tagasisidest võis välja lugeda, et kõiki vastuseid iseloomustas ainult üks nimetaja – kuutasude kehtestamist püüti lahti seletada sellega, et kuutasuga kaetakse kulud, mis justkui ei olegi hinna sisse arvestatud. Mis aga puutub kuutasu arvestusse või kuidas moodustuvad ühe või teise ettevõtte kuutasud, siis seda kas ei osatud või lihtsalt ei tahetud (Enefit) lahti seletada.
Kõige lakoonilisema selgituse andis Eesti Gaas. Selles öeldi, et «alates 01.08.2024 kehtestatud kuutasu summaks on 1,99 eurot koos käibemaksuga ja rakendatud kuutasu on lihtsalt (sic!) üks gaasi hinna komponentidest ja selle suurus on määratud juhatuse otsusega».
Seega tekib küsimus, et kui see on gaasi hinna üks komponent, siis miks on see jõhkralt gaasi hinnast välja rebitud?
Tegelikult pole sellel kuutasul üldsegi mitte mingit seost gaasi hinnaga, sest kui võrrelda omavahel erinevate kuude arveid, siis polnud seal kuskil näha, et gaasi hind kuutasus märgitud summa võrra kõhnemaks oleks jäänud. Seega on ikkagi tegemist tarbijale pealesunnitud lisamaksuga, millel pole mitte kõige vähimatki seost ei toote hinna ega ka osutatava teenusega.
Üllatav on seejuures juhatuse kinnitatud summa suurus – 1,99 eurot. Ilmselt on sellise summa saamiseks kasutatud vene isemõtleja, Potolotski (Потолок – lagi) geniaalset avastust, et mistahes vajalike arvude leidmiseks pole vaja kasutada kogemustel põhinevaid empiirilisi seoseid ega ka keerukat arvutusmetoodikat; kõik vajalikud arvud saab üpris lihtsa kätte Potolotski valemi abil:
Laest võetud algsumma x Potolotski koefitsent = n+1.
Ka Eesti Energia gruppi kuuluv suurettevõte Enefit, mis pakub oma klientidele erinevaid energialahendusi, vastus oli üpris kidakeelne.
Nende kuutasu määratluses toodud argumendid ja see, et kogu süsteemi sujuva toimimise aluseks on kuutasu, on pehmelt öeldes täielik jama.
«Enefiti poolt pakutavad paketid sisaldavad igakuist kuutasu, mis katab teenuse osutamisega seotud kulud, kusjuures just kuutasu aitabki meil tagada, et kõik toimib sujuvalt. Kuutasu katab olulisi teenuseid, nagu infosüsteemide ülal hoidmine, klienditeenindus, arvete väljastamine jms. Täpsemat infot, kuidas elektrimüüja arvutab kuutasu summa, me paraku ei väljasta».
Nende kuutasu määratluses toodud argumendid ja see, et kogu süsteemi sujuva toimimise aluseks on kuutasu, on pehmelt öeldes täielik jama. Taas püütakse kuutasule omistada üleloomulikku jõudu, mis justkui olekski see imerelv, mille abil kogu süsteem üleval püsib. See, et kuutasu katab energiafirma kõigi vajalike teenuste, nagu infosüsteemide ülalhoidmine, klienditeenindus, arvete väljastamine jms toimimise, näitab veelkord, kui hämaratele argumentidele on energeetikafirmade rakendatud kuutasu üles ehitatud. Tegelikult vassitakse ja moonutatakse hinnakujunduse tegelikku olemust.
Sisukama seletusega tuli välja Eesti suurima jaotusvõrguga ettevõte Elektrilevi, mille elektrivõrk katab 95 protsenti Eestimaast; neil on kokku 63 000 kilomeetrit elektriliine, 25 300 alajaama ja 533 000 elektrivõrgu teenuse klienti.
Erinevate võrguteenuse pakettide kuutasude arvestamisel lähtutakse liitumispunkti peakaitsme suurusest, kusjuures korteri kuutasu sõltub hoone liitumispunkti kaitsme jaotatud osast.
Samas aga ei väsi nad kordamast juba tüütuseni äraleierdatud plaati, et «kuutasuga kaetakse võrguühenduse hoidmise ja uuendamisega seotud kulud, muu hulgas liinide ja alajaamade hooldus ja uuendamine, elektrienergia koguste mõõtmine ja mõõdetud koguste haldamine ja edastamine. Nimetatud kulud on püsiva iseloomuga ja ei muutu, kui võrguühenduselt elektrienergia tarbimist ei toimu või on väga väike».
Nüüd, kus alates 1. oktoobrist toimuva hinnamuutuse (tõusu) käigus lisatakse kõigile pakettidele, kus seda veel ei olnud, võrguteenuse kuutasu, on huvitav teada, kuidas see mõjutab võrguettevõtte Elering tulubaasi. Kui võtta näiteks minimaalne kuutasu, mis võrgupaketi «Võrk 1» puhul on 2,24 eurot, siis teenib võrguettevõte Elektrilevi ainuüksi kuutasu arvel, lillegi liigutamata, kuus:
533 000 x 2,24 = 1 193 920 eurot.
Kuna aga erinevate võrgupakettide puhul on kuutasu diferentseeritud ja ulatub kohati üle 100 euro, siis võib kuutasu arvel kuus teenitud summa küündida koguni paari miljoni kanti. Aastas teeb see kokku ca 25 miljonit eurot lisatulu.
Paraku unustavad kõik päringule vastanud energeetikafirmad ära, et tingituna elektrituruseadusest (ELTS) peab võrguettevõte tagama tarbija varustuskindluse ja tõhusa elektrivarustuse; see peab toimuma põhjendatud hinnaga ja tarbija vajaduste kohaselt (ELTSi paragrahv 1 lõige 1). Lisaks eeltoodule on kogu võrgutasude hinnakujundamine piisava põhjalikkusega lahti kirjutatud elektrituruseaduse (ELTS) 6. peatüki 3. jaos – «Võrguteenuste tasud». Eiratud on ka võrgutasude arvestamise alustes paragrahvis 72 lõike 7 punktis 3 kirjapandut, et hinna sisse ei arvata kuluartikleid, mis pole võrguteenuse osutamisega seotud ning lõiget 8, et hinna sisse arvatavad kulud peavad olema põhjendatud ning lähtuma kuluefektiivsusest.
Seega on ELTSis täiesti selgesõnaliselt lahti kirjutatud, et kõik võrguühenduse hoidmise ja uuendamisega seotud kulud, varustuskindlusega seotud kulutused ning liinide ja alajaamade hooldus ja uuendamine, peavad olema võrgutasude hinnamudelisse tingimusteta sisse arvestatud.
Huvitava selgitusega tuleb välja Alexela, kes teeb oma rõhuasetuse mitte energeetikavaldkonnaga seotud tegevustele, vaid hoopis kontoriametnike tööle, kes palehigis klientide teenindamisega tegelevad. «Kuutasu ja/või (sic!) marginaal katab elektrimüüjale lepinguga seotud kulusid, sealhulgas bilansihaldus, arveldus ja klienditeenindus».
Ka täpset valemit kuutasu arvutamiseks pole neil paraku võimalik anda, sest «kõik kuutasu arvutused tehakse eraldi osakonna poolt vastavalt hetke turuolukorrale».
Vabandust!
Nii nagu ka Enefiti ja Elektrilevi puhul, on siingi räigelt rikutud hinnakujunduse elementaarset loogikat; kontoriametnike klienditeenindamisega seotud kulutused on firma üldkuludest jõhkralt välja rebitud ja eraldiseisva kuluartiklina kuutasusse sisse kirjutatud.
Seega ei saa kõik need kuluelemendid, mida seostatakse elektrienergia koguste mõõtmise, mõõdetud koguste haldamise ja edastamisega, infosüsteemide ülalhoidmise, klienditeeninduse, arvete väljastamisega või lepinguga seotud kulude, bilansihalduse, arvelduse ja klienditeenindusega jms, eksisteerida omaette, arvele lisatud kuutasuna, vaid peavad olema tingimusteta üldkuludesse sisse arvestatud.
Kõigi nende energeetikafirmade kuutasude rakendamisega seotud põhjendused viitavad kangesti sellele, et lisaks nende pakutavatele teenustele eest tasumisele tuleb neile ka jootraha elik tippi maksta.
Üldiselt on kombeks, et jootraha makstakse eeskujuliku teeninduse eest. Nii näiteks on tipi maksmine USAs kujunenud lausa kohustuslikuks tavaks, samal ajal kui Jaapanis on jootraha maksmine võõras. Euroopas aga on see nii ja naa; mõnedes Euroopa maades arvestatakse jootraha juba enne hinna sisse, mõnedes mitte.
Samas on küsitav, kas «eeskujuliku teenindamise» eest tuleb võrguettevõttele ka siis jootraha maksta, kui tarbija istub tunde ja isegi päevi ilma vooluta?
Teisalt meenutab selline sundkorras tarbijale pealesurutud kuutasu kehtestamine kangesti veneaegset restoranikülastust. Siis oli paljudel tolleaegsetel kelneritel kombeks arve lõppu ka veel kuupäev juurde kirjutada. Ja nii juhtuski, et kui restoranikülastus langes kuu lõppu, siis võis kliendile esitatud arve ka kahekohalise numbri võrra kopsakam olla. Võib-olla sealt ongi tulnud termin – kuutasu?
Eesti inimesed elavad oma lähinaabritest tunduvalt kehvemini. Meie elatustase on niivõrd palju langenud, et suhtelises vaesuses elab nüüd juba ligi neljandik elanikkonnast.
Elektrienergia järjepidev kallinemine on palju mõjutanud peaaegu kõiki teisi majandusharusid ja elualasid ning viinud selleni, et Eesti majandus on viimastel aastatel ühe enam ja enam mandunud; seetõttu oleme me ka oma majandusnäitajate poolest Euroopa punane latern ning hinnatõusu ja inflatsiooni taseme poolest Euroopa Liidu «tipptegijad».
Kõik see on viinud selleni, et on Eesti inimesed elavad oma lähinaabritest tunduvalt kehvemini. Meie elatustase on niivõrd palju langenud, et suhtelises vaesuses elab nüüd juba ligi neljandik elanikkonnast; paraku lisandub sellele veel absoluutses vaesuses elavate inimeste arv (osatähtsus kasvas 2021.–2022. aastal 2,1 protsendipunkti võrra), mis moodustab nüüd juba pea kuus protsenti kogu elanikkonnast.
Tekkinud olukorra parandamiseks tuleks kardinaalselt üle vaadata kogu energeetika valdkonnaga seotud hinnastamine. Eelkõige tuleks ära lõpetada tarbija maksustamine kunstlikult tekitatud, sisutühja kuutasuga, millel pole kõige vähimatki seost tarbijale osutatava teenusega.
Ka tarbija maksustamine taastuvenergiatasuga on oma aja ära elanud. 2007 aastast kehtestatud taastuvenergiatasu pole, kuni käesoleva ajani, suutnud täita neid eesmärke, mis talle selle rakendamisel peale pandi. Lisaks sellele on nimetatud toetusmeede minetanud oma aktuaalsuse, kuna uute päikese- ja tuuleparkide rajamisel on tekkinud tihe konkurents ning varasem toetusmeede on kaotanud oma motiveeriva atraktiivsuse.
Kriitiliselt tuleks üle vaadata ka elektriaktsiisi kehtestatud normsuurus, kuna ka see on üks konkurentsivõimelist elektrienergiahinda mõjutav kuluelement.
Eesti riigi julgeoleku, sealhulgas ka energeetikajulgeoleku, kindlustamiseks, majanduse konkurentsivõime tagamiseks ja elanikkonna elujärje parandamiseks peavad energeetikaettevõtted tegema kõik selleks, et lisaks tarbija vajaduste kohasele ja tõhusale elektrivarustusele oleks tagatud nii varustuskindlus kui ka tegelikele kulutustele vastav hind. Ainult nii on võimalik välja tulla juba aastaid kestnud allakäiguspiraalist, elavdada majandust ja parandada elanikkonna heaolu.