Kui see kuidagi selgeks saab, siis jääb loomulikult küsimus, miks just selline otsus. Ja vast olulisemgi on teada, millised on selle mõjud. Näiteks, kui palju raha mingi uus maks riigieelarvesse tooma peaks.
Seda viimast tahtiski selgemaks saada Parempoolsete juhatuse liige Siim Kiisler. Nii esitas ta rahandusministeeriumile augustis teabenõude, milles uuris, milliste arvutuste põhjal said koalitsioonileppesse kirja maksutõusud. Kahe nädala pärast ehk nädalase hilinemisega sai ta ka vastuse, et vastust ta ei saa, sest tegemist on asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabega.
Siinkohal tekib muidugi kõigepealt küsimus, mis alusel said erakonnad rahandusministeeriumi asutusesisest teavet kasutada koalitsioonilepingu koostamisel.
See selleks. Tähtsam on tegelikult see, mis peaks riigis olema salajane ja mis mitte. Kui valitsus – või hulk valitsuskoalitsiooni kokku leppivaid erakondi – otsustab makse tõsta, siis peaks olema elementaarne, et selgelt on välja toodud, kui palju peaks lootuste järgi sellega riigieelarvesse raha lisanduma. Maksumaksjal on õigus seda teada.
Vägisi tekib kahtlus, et küündimatute prognoosidega silma paistnud rahandusministeeriumi ametnikud lihtsalt häbenevad oma arvutusi ja püüavad igaks juhuks neid varjata – äkki veel keegi pärast parastab nende eksimusi, kui midagi mööda läheb.
Kui valitsus otsustab makse tõsta, siis peaks olema elementaarne, et selgelt on välja toodud, kui palju peaks lootuste järgi sellega riigieelarvesse raha lisanduma.
Süüdi võib aga olla ka lihtsalt meie ametkondades lokkav tava kõike vähegi võimalikku salastada. Absurdne salastamine nimelt ei piirdunud seekord ainult maksutõusu arvutustega.