:format(webp)/nginx/o/2021/01/27/13598717t1h6c76.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/06/12/16145467t1h3969.jpg)
Kuigi aastavahetusel keerab Ukraina torud Vene gaasile kinni, jõuab see ka edaspidi Euroopasse, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Riho Terras (Isamaa).
Euroopa Komisjon lubas volinik Kadri Simsoni suu läbi, et Vene gaasi tarne Euroopa Liitu Ukraina territooriumi kaudu lõpeb selle aastaga. Leping venelaste Gazpromi ja ukrainlaste Naftogazi vahel kehtib kuni 31. detsembrini 2024 ja seda ei pikendata. Hetkel moodustab Vene gaas endiselt 18 protsenti kogu EU impordist. Teistest enam lõikavad sellest kasu Ungari ja Austria – need on riigid, kelle toetus Ukrainale sõjas on häbiväärselt olematu.
Kas see tähendab, et Vene gaas jääbki nüüd ELi ukse taha? Ei. Tegelikult muutub olukord veel täbaramaks, kui ta on siiani olnud. Kohe selgitan.
Venelased on alati suutnud leida alternatiivseid viise oma tooraine Euroopasse suunamiseks. Edasi hakkab see käima senisest enam Kesk-Aasia, Aserbaidžaani ja Türgi kaudu. Seega kui varem said ukrainlased transiidiriigina vähemalt mingitki kasumit, siis nüüd see katkeb, samas kui venelaste kukrud täituvad türklaste ja aserite abiga vanaviisi.
Recep Erdoğan tuli äsja välja uue toetusavaldusega Ukrainale – Türgi toetab Ukraina territoriaalset terviklikkust ja venelastel pole Krimmi asja. Samuti on Türgi olnud Ukrainale sõjaliselt abiks, kasvõi oma Bayraktari droonidega. Kuid mis on sellest kasu, kui venelaste täistuuridel töötava tapatööstuse rahastamisele vaadatakse läbi sõrmede.
Ka EL ise pole puhas.
Gaasiturg ei ole sama globaalne kui nafta või söe oma. Ja kui just gaasi LNGks ei muudeta, siis peab selle tarneks olema torujuhtme kaudu otseühendus teiste riikidega. See seab ekspordile arusaadavad geograafilised piirangud ja soovi korral saaks Venemaad gaasi suhtes veel rohkem survestada. Hetkel on aga häda selles, et Euroopa pole suutnud siiani lõpetada oma sõltuvust.