JUHTKIRI ⟩ Kes otsib, see leiab

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts.

• Eestit ei saa võrrelda keskmise ELi riigiga.
• Kõiki samamoodi kärpida ei tohi.
• Riigiametnike palgad on palju kasvanud.

Eesti riigisektori kärpimisest on räägitud palju. Üht-teist on tehtud, kuid otsustava tegutsemiseni ei ole jõutud, tuletame meelde kasvõi suve alguse kosmeetilisi kärpeid ministeeriumides. Sageli tuuakse argumendina, miks mitte kärpida, et me ei saa ju kärpida politseinike, õpetajate ja kaitseväelaste arvu või palka.

Meie tänases lehes on lugu, mis põhineb suurel hulgal andmetel ning näitab, et meil ongi politseinikke, õpetajaid ja teisi riigieelarvest palga saajaid teiste Euroopa Liidu (EL) riikidega võrreldes suhteliselt palju ehk nendega võrreldes on meie riik üsna paks. Ainult kolm rikast Skandinaavia maad on meist veel paksemad.

Kuid väga oluline on sellesse mitte takerduda ning pidada silmas kaht asja. Esiteks, me ei saagi ennast hästi võrrelda keskmise ELi liikmesriigiga, sest oleme väike rahvusriik ning seetõttu peamegi mõne suurema riigiga võrreldes olema mõnes kohas pisut paksem. Aga see ei saa olla ettekääne mitte vaadata kriitiliselt üle riigi funktsioone. Kes otsib, see leiab, ning kindlasti on võimalik leida dubleerimist ja kulusid, mis pole möödapääsmatud just nüüd ja praegu.

Teiseks, Postimees on minevikus kirjutanud sellest, kuidas mõned ministeeriumid on mõnede teistega võrreldes olnud juba mõnda aega säästurežiimil. Seega, kõigilt kärpimine ühe vitsaga oleks ülekohtune nende suhtes, kes juba on säästlikumalt elanud. Niisugune ministeerium on näiteks kultuuriministeerium. Muidugi, pildi teeb segasemaks asjaolu, et kultuuriministeeriumi alla kuulub suhteliselt suure eelarvega ERR.

Praegu on jäänud mulje, et igaüks kisub valitsuses tekki enda ministeeriumi peale. Et olukorda lahendada, kaldutaksegi pigem ühtlaste kärbete poole. See ei ole eespool toodud põhjustel hea lahendus. Vaja on sisulist analüüsi ja seejärel otsustavaid kärpeid. Meil ei ole raha, et meie avalikku sektorit üleval pidada, ja oleme pidanud selleks laenu võtma. Nii ei saa kaua jätkata ja meil tuleb valida kahe võimaluse vahel: vähendada riigieelarve kulu või tõsta makse.

Vaja on sisulist analüüsi ja seejärel otsustavaid kärpeid. Meil ei ole raha, et meie avalikku sektorit olemasoleval kujul üleval pidada.

Valitsus üritab mõlemat: tõsta makse ja natuke kärpida avalikku sektorit. Kuid pole mõtet ennast petta: kui jutt kulude kokkuhoiust on ikka tõsiselt mõeldud, siis pole koondamistest pääsu. Ainult kontoritarvetest ja muust sellisest ei ole võimalik soovitud kokkuhoidu leida.

Meie ajakirjanike analüüs ei näe ka siin probleemi. Nimelt on riigilt palka saavate inimeste hulk ja nende palk paisunud väga ebaühtlaselt ja ebavõrdselt. Seejuures on riigipalgaliste palgatõus olnud suurem kui Eesti töötajatel keskmiselt ja mõnedel juhtudel palju suurem. Siiski pole vaja mikroskoopi, et kärpekohti üles leida ja pole vaja ka joonlauda, et kõigile ühtemoodi mõõta.

Jääb üle loota, et meie ministritel on riigimehelikkust. Et kärbe saaks tehtud sealt kus vaja ja me ei peaks kirjutama juhtkirju orkestrite ja kaplanite koondamisest.