NÄDALA NÄGU ⟩ 第一副议长石山同志 – Seltsimees Esimene Aseesimees Kivimägi

Toomas Kivimägi (RE). Illustratsioon: Johan Elm

• Toomas Kivimägi lähtub väärtuste asemel pragmatismist.
• Eesti riigi olemasolu on suuresti väärtuspõhine.
• Hiinaga kudrutamine muudab meid väärtuspoliitiliselt vähem usutavaks.

Hakake harjutama: «Dì yī fù yìzhǎng Shí Shān tóngzhì» (tõlkes: Seltsimees Esimene Aseesimees Kivimägi) – nii see hieroglüüfide jada hääldub. Tema esimene amet pärast juuradiplomi saamist oli täpselt sama. 1989. aastal, kui Hiinas Taevase Rahu väljakul leidis aset suur veresaun, oli meie tänane Seltsimees Esimene Aseesimees samas ametis Soontagana kolhoosis – ta oli kolhoosiesimehe asetäitja.

Aastad on läinud, kuid Toomas Kivimäe (RE) tegevusväljal valitseb väärtuste asemel jätkuvalt pragmatism.

Postimehe kolmapäevane lugu riigikogulaste Hiina-tuurist keskendus võõrustajatepoolsele kulude katmisele. Inetu oli see küll, mõistagi. Kuid lisaks ka absurdselt totter. Reisi initsieerinud Kivimäe esialgse enesevabanduse «oleks me teadnud, et sellest probleem tuleb…» lasi sõelapõhjaks väljatulnud seik, et Eesti–Hiina parlamendirühma liikmed pidid mainekahju ohuga väga hästi kursis olema. Lätis tekkis samal teemal pahandus, millele suursaadik Hannes Hanso juba märtsikuises kirjas tähelepanu juhtis. Paar nädalat enne reisi kordas välisministeerium oma soovitust. Amneesiasümptomid, ignorantsus, hajameelsus – kes teab, mis siin taga on.

Lahked võõrustajad Hiinas ei pidanudki ilmtingimata just oma heldusega – mis, tõsi, diplomaatilises maailmas on tavapärane – rahvasaadikuid Hiina sõpradeks moosima, sest kui nende varasemaid sõnavõtte vaadata, siis Hiina suhtes sõbralikud olid nad juba varem. Võib ilma valehäbita öelda, et mitmedki neist kas olid või on saanud Hiina mõjuagentideks. Savisaare Venemaa-aegadest on «mõjuagendist» saanud küll kriminaalse-reeturliku alatooniga sõna, aga kui vaadata, mida räägivad nad Hiinast ja/või Taiwanist, siis märkimisväärses osas kattub see sellega, mida Hiina kommunistlik partei oma käsilastelt oodata ka võiks. Ja ega väga muud ei ole vajagi mõjuagendiks saamiseks. Sellest piisab.

Suures plaanis on aga küsimus, kas Hiina maksis Eesti poliitikute reisikulud kinni või mitte, isegi väheoluline. Maksnuks kogu reisi kinni Eesti maksumaksja, järgnenuks täpselt samasugune kisa – ja täiesti õigustatult.

Seega eksistentsiaalsel tasemel on oluline hoopis see, et reis üleüldse toimus (ja milliseid seisukohti on Hiina-sõbrad nii enne kui pärast visiiti välja öelnud).

Eesti riigi olemasolu on väärtuspõhine. Jah, tõele au andes on Eesti ja iseseisvumine põimunud aegade jooksul ka suurriikide reaalpoliitiliste võitlustega. Vabadussõja-aegne Briti laevastiku mõju Tallinna all omandas küll teatava romantilise oreooli igipõlisest väärtuspoliitilisest liidust Ühendkuningriigiga, kuid eelkõige võib Eesti rolli toonastes oludes näha etturina suuremas kommunismivastases võitluses.

Maksnuks kogu reisi kinni Eesti maksumaksja, järgnenuks täpselt samasugune kisa – ja täiesti õigustatult.

Suurriikide reaalpoliitiliste kaalutluste tõttu lepiti 1945. aasta Jalta konverentsil, et Baltikum jääb Stalini pärusmaaks. Toona väärtuspoliitilisele lähenemisele ruumi ei jäänud. Veel 1991. aastal lobistas Saksamaa liidukantsler Helmut Kohl Balti riikide ja Ukraina iseseisvuse vastu, rääkimata nende riikide NATOga liitumise ärahoidmisest.

Seega suur pilt on selge: Eesti olemasolu maailmakaardil on eelkõige väärtuspõhine, olgu see okupatsiooni mittetunnustamine külma sõja ajal või hiljem meie NATOsse võtmine koos kõige kaasnenuga.

Hiinaga kudrutamine muudab meid lihtsalt vähem usutavaks just väärtuspoliitiliselt. Iga selline samm ei pea tingimata kaasa tooma drastilisi efekte (à la NATO-üksuste lahkumise Eestist), kuid usutavuse loomine ja hoidmine on pikk ja pidev protsess, mis koosneb erinevatest pusletükkidest.

Riigikogu delegatsiooni Hiina visiit ei lähe arvatavasti Ühendriikide elanikele-riigijuhtidele kriipsugi korda, aga mõnele teisele meie sõbrale – näiteks Taiwanile – läheb. Ja sellistest väikestest pusletükkidest moodustubki väärtuspoliitiline usutavus. Näiteks Ungari puhul on see usutavus juba ammu kokku kukkunud.

Seesama väärtuspõhise ja usutavuse argument viis selleni, et Eesti näitas Ukraina sõja eelõhtul lääneliitlastele eeskuju ning hakkas ukrainlastele surmavat abi tarnima. Reaalpoliitiliselt olnuks kasulik meie niigi hõreda riigikaitse arvelt relvastust mitte ära anda (kuigi tõsi, toonased tankitõrjerelvad ja suurtükid läinuks niigi peatselt utiliseerimisele, mistõttu saab soovi korral ka Eesti tollases relvaabis näha reaalpoliitilisi nüansse).

Aga 2022. aasta esimesel poolel toimunu tõestas, et väärtuspoliitiline usutavus loeb. Ameerika Ühendriigid ja isegi Saksamaa võtsid meile relvaabiga sappa – jah, võibolla alati mitte sellises tempos, mis meile meeldinuks. Aga ikkagi.

Hiina külastamine ja nendega samas taktis kraaksumine, et Taiwani esinduse avamine Tallinnas on paha ja provotseerib liigselt Hiinat, on justkui mõnest reaalpoliitika õpikust mahaviksitud mantra.

«Tasuks võtta õppust ka Leedu kogemusest, selmet astuda ise sama reha peale,» ütleb Kivimägi. «Kui aastal 2023 eksportisid Eesti ettevõtted Hiina kaupu ca 250 miljoni euro eest, siis pole vaja kahelda, et (Taipei) esinduse avamise järel võib selle arvu jagada vähemalt kahega.»

Iga samm, millega selle põhimõtte usutavuses järele anname, murendab lõpuks ka meie iseseisvust. Selle sammu kuus Hiinas käinud rahvasaadikut aseesimees Kivimäe eestvedamisel igatahes astusid.

Ülim pragmatism. Aga isegi siin tulistab Kivimägi endale jalga. Leedu majandus näitab Eestile tagatulesid. Eesti on majanduspoliitiliselt hea näide sellest, kuidas asju valesti teha. Leedu peaks meilt õppima ja ise samale rehale mitte astuma, ütles Leedu Swedbanki peaökonomisti Nerijus Mačiulis sel nädalal.

Jah, seosed Hiina ja Taiwaniga pole Leedu majandusedul tingimata otsesed – ka Mačiulis ei pidanud oma kommentaaris Hiinat silmis. Aga erinevalt Eestist on Leedu majandus tõestanud viimastel aegadel hämmastavat kohanemisvõimet-paindlikkust. Ka Venemaa ja Hiina turgude suunal.

Kui sel nädalal Hiinas käinud Andrei Korobeinikult küsisime, mille eest välisministeerium neid lisaks reisikulude-teemale reisi eel veel hoiatas, vastas ta: «Hoiatati, et majanduslikult ei tohi (Eesti) liiga sõltuvaks saada, muidu kasutatakse seda meie vastu ära ja hakatakse nõudma mingeid asju. Nagu Venemaa, kui nad olid meil vahepeal kaubanduspartner number üks ning sellega tekkis oht, et nad võivad kraanid kinni panna. Hiina osas on need ohud ka õhus.»

Ehk siis, meenutades sedasama Kivimäe esile tõstetud Leedu kogemust ja teades Hiina ning Venemaa käitumismustreid, võiks kainemõistuslik järeldus olla, et reaalpoliitiline lähenemine suurriikidega suhtlemisse ei pruugi meid tegelikult aidata, nagu Hiinaga sildade ehitajad loodaksid.

Nii et võibolla minnes küll üleliia pateetiliseks, aga Jakob Hurda mõtte «kui ei saa suureks rahvaarvult, saame suureks vaimult» moderniseeritud edasiarendus võiks olla «kui ei saa suureks rahvaarvult, saame suureks väärtustelt». Iga samm, millega selle põhimõtte usutavuses järele anname, murendab lõpuks ka meie iseseisvust. Selle sammu kuus Hiinas käinud rahvasaadikut aseesimees Kivimäe eestvedamisel igatahes astusid.