Kaarel Võhandu ⟩ Miks ei kuula riik enamiku tahet kaitsta elusloodust, vaid eelistab ärihuvisid?

Kaarel Võhandu Foto: Kristjan Teedema

Kliimaministeerium on hiljuti avaldanud looduskaitse- ja metsaseaduse muutmise eelnõud, mida esitletakse kui looduskaitse reformi. Kahjuks võivad need muudatused looduse olukorda hoopis halvendada. Probleemseid kohti on eelnõudes palju – üleraie jätkamine, elurikkuseta puuistandike lubamine, kaitsealade ülempiiri seadmine, uuendusraiete jätkuv lubamine kaitsealadel, pesitsusrahu mitte kehtestamine. Siin artiklis lahkan pesitsusrahu olulisust, kirjutab Eesti Ornitoloogiaühingu (EOÜ) juhataja Kaarel Võhandu.

Eesti metsade linnustiku arvukus on viimase 40 aasta jooksul vähenenud keskmiselt üks protsent aastas. See on äärmiselt muret tekitav trend, kuna linnustiku arvukus peegeldab laiemalt keskkonna seisundit. Näiteks kuuse-kooreüraskist toituv laanerähn on viimase 15 aastaga kaotanud aastas viis protsenti oma populatsioonist. Vanu looduslike ojadega metsi vajav must-toonekurg on väljasuremise äärel.

Eesti põhiseadus sätestab, et loodusvarasid tuleb majandada säästlikult. Metsaseaduse eesmärk on tagada metsa kui ökosüsteemi kaitse ja säästev majandamine. Säästev majandamine on samas seaduses defineeritud kui elustiku mitmekesisust ning elujõulisust tagav majandamine. Ehk siis tegelik olukord on otseses vastuolus seadusega paika pandud aluspõhimõtetega. Ootuspäraselt peaks riik kiiresti astuma samme, et viia olukord kooskõlla seadustega.