Lauri Mälksoo ⟩ Kas end nurka mänginud ÜRO on päriselt reformitav?

Ukraina president Volodomõr Zelenskõi esinemas ÜRO Julgeolekunõukogu istungil 5. aprillil 2022. Foto: TIMOTHY A. CLARY

ÜRO reformimine pole kerge, kuid väikeriigid peavad pidevalt selles maailmaorganisatsioonis meelde tuletama rahvusvahelise õiguse tähtsust, kirjutab akadeemik ja Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo.

Sel kuul kogunevad maailma riigipead ÜRO peakorteris, et taas kord kõneleda maailma ees seisvatest probleemidest. Aasta tagasi pidas president Alar Karis sealsamas kõne, milles kutsus üles ÜROd reformima. Viidates Venemaa agressioonile Ukraina vastu ja teistele konfliktidele ning samas ÜRO Julgeolekunõukogu (JN) patiseisule, rõhutas Karis, et ÜRO reformivajadus on muutunud teravamaks kui kunagi varem. President argumenteeris, et nii JNi koosseis kui ka selle töömeetodid tuleb põhjalikult läbi vaadata. Riigil ei tohiks olla vetoõigust, kui tekib kahtlus, et vetoõigust kasutav riik võib ise olla tegutsenud rahvusvahelise õiguse vastu. Samuti peaks tülis osalev pool presidendi hinnangul JNi hääletamisest loobuma.

Peaaegu sama vana kui on ÜRO ise, on olnud ka debatt tema «reformi» üle. Kui ÜRO põhikiri ehk harta võeti vastu San Franciscos 1945. aastal, siis nii mõnedki organisatsiooni loomist puudutavad alusotsused kehtivad juba varasemast. Näiteks JNi alaliste liikmete vetoõigus otsustati ära juba Jalta konverentsil. Sellest viimasest võtsid teatavasti osa vaid kolme liitlasriigid juhid – Stalin, Roosevelt ja Churchill koos delegatsioonidega. ÜRO loomisel vastandusid teatud küsimustes sõja võitnud suurriikide ja väikeriikide ning keskmise suurusega riikide enamuse huvid. Tulemuseks oli kompromiss, mis rõhutas formaalselt riikide suveräänset võrdsust, ent tunnustas samas ka mõnede suurriikide eriõigusi JNi alaliste liikmete vetoõiguse näol.