/nginx/o/2022/04/06/14467389t1ha0cb.jpg)
/nginx/o/2024/09/12/16353537t1h5e34.jpg)
Pool tuhat aastat tagasi Tallinnas ja teistes Eesti linnades toimunud pildirüüste vapustas kaasaegseid oma enneolematus radikaalsuses.
Nüüdisajal pole tollaste rüüsteaktide jälgi kirikutes enam märgata, aeg on need ammugi kustutanud. Küll aga on tänagi võimalik imetleda pildirüüstajate poolt säästetud Bernt Notke töökojas valminud retaablit Tallinna Püha Vaimu kirikus.
Siiski ei järeldu sellest veel, et pildirüüstajate mõju ei tuleks hinnata mitte selle järgi, mida nad korda saatsid, vaid selle järgi, mida nad tegemata jätsid.
Ring ümber Läänemere
Läänemere ruumi pildirüüste avaakord kõlas 1521. aastal väikeses Pommeri linnakeses nimega Trzebiatów (Treptow). Sealtpeale levisid pildivaenulikud väljaastumised otsekui kulutuli mööda Läänemere kallast edasi põhja poole, jõudes 1524. aasta kevadeks üle Preisi alade Liivimaale.
Kusjuures iga juba aset leidnud rüüsteakt ei olnud mitte ainult eeskujuks, vaid ka õigustuseks järgmisele. Mõtteline ring ümber Läänemere sai täis Malmö (1529) ja Kopenhaageni (1531) pildirüüstega. 16. sajandi kirikliku reformiliikumise kaasnähtusena toimus pildirüüste mõistagi ka mujal Euroopas, sh reformatsiooni hällis Wittenbergis (1522).
Liivimaa linnadest valitsesid pildivaenulikud meeleolud kõige pikemat aega Riias, kus linna kirikutest käis üle neli pildirüüstet: esimene nendest 10. märtsil 1524 Peetri kirikus ja viimane sama aasta 8. augustil toomkirikus.
/nginx/o/2024/09/12/16353538t1hd9c5.jpg)
Riias vallandunud rüüstelaine kandus peagi Eesti linnadesse. Kui Tallinnas jõuti pildirüüsteni kõige varem, s.o 1524. aasta septembris, siis Tartus oli see radikaalseim, viies 1525. aasta jaanuaris relvastatud konfliktini ning tuues kaasa inimohvreid.
Ideoloogiline ja poliitiline vastasseis ilmutas end ka väiksemate linnade pildirüüstes, ehkki mastaabid olid mõistagi tagasihoidlikumad. Pildirüüste jäigi siinmail eeskätt linnasündmuseks.
Nii Liivimaal kui ka Läänemere ruumis laiemalt oli pildirüüste iseloomulik reformatsiooni algusajale ning sellest ei kujunenud välja põhimõttelist pildivaenulikkust, nagu näiteks kalvinistlikus kirikus. Radikaalne Jean Calvin kaotas kirikust ju kõik pildid ning isegi oreli.
Martin Lutheri hoiak piltide küsimuses oli oluliselt vaoshoitum. See ilmneb kenasti pastor Christian Kelchi (1657–1710) kroonika sõnastusest: «ebajumal tuleks esmalt kõrvaldada inimeste südamest ja alles siis kirikust».
Tõsi, siinmail võeti see suhtumine omaks küll alles tagantjärele tarkusena, samas kui 1524.–1526. aasta sündmustes lähtuti pigem pildirüüste ühe eestkõneleja Andreas Bodensteini alias Karlstadti 1522. aastal formuleeritud seisukohast: «mis silmist, see südamest».
Pildirüüstajate motiivid
Pildirüüste oli radikaalne samm, mis muutis asju kiiresti ja kohe: pühakujud ja -pildid eemaldati jõuga kiriku interjöörist. Kuid tegu ei olnud pelgalt vandalismi- või röövimisaktiga. Pigem on põhjust näha pildirüüstes rituaalset tegu. Inimesed tulid kirikusse ning lõhkusid ja viskasid välja nende pühakute pildid ja kujud, keda olid ikka austanud ja palumas käinud ning kelle soosingut annetuste ja ohvriandidega võita püütud.
Kunagised austamisobjektid olid halvaks muutunud, korraga polnud need enam muud kui vana koli, mille populaarsusega kirik äri ajas ning mis väärisid juba seepärast kõrvaleheitmist.
Teise tõlgenduse järgi sundis pühakujusid ja -pilte kirikust eemaldama just inimeste usk nende väesse. Seepärast rikuti pühakujudel näod või löödi küljest pea, et neil ei oleks võimalik hoida oma maagilise väega pilku inimeste peal.
Kroonik Tillmann Bredenbachi (1526–1587) kirjelduses toimisid Tartu pildirüüstajad niimoodi: «Nad märatsevad seega vask-, kivi- ja puuvaenlase vastu: mõnele löövad pähe, teisel raiuvad käed ja ninad maha [...].»
Olgu ühel või teisel põhjusel, pidid pühakujud ja -pildid igal juhul tegema ruumi Sõnale, ehk nagu ajalookirjutuses on tavaks osutada, asendati reformitud kirikus varem privilegeeritud nägemine kuulmise, täpsemalt kuulamisega.
/nginx/o/2024/09/12/16353540t1hacef.png)
Puhastamise ja vabastamisena kirjeldab pildirüüstet ka kroonik Balthasar Russow (u 1536–1600): «Ja kui see inimesi jumalasõna õigele mõistmisele oli valgustanud, [...] siis hakkasid nad otsekohe puust ebajumalate vastu sõdima, jooksid kirikute peale tormi, viskasid ebajumalad sealt välja [...].»
Pildirüüstes osalejate jaoks oli tegu palju enama kui tühipalja röövimis- ja lõhkumisaktiga. Seda näitab kas või Riias toimunu, kui noored tulipäised mustpead rüüstasid Peetri kirikus omaenda vennaskonna altarit. Puujumalate hävitamist on põhjust käsitada kui evangeelsest vaimustusest sündinud usutegu.
Pildirüüste kui rituaalne vägivallaakt pühapiltide ja -kujude vastu oli iseenesest selgem või selgemini tajutav rajajoon üleminekul vanalt õpetuselt uuele, vanalt kirikukorralduselt uuele kui kirikuvara ülevõtmine ilmaliku võimu käsutusse.
Martin Luther ise ei kiitnud pildirüüstet heaks, ta nägi selles võimalikku ohuallikat. Nagu mitmetele Saksa linnadele, nii saatis ta ka Liivimaa suurtele linnadele pärast seal toimunud pildirüüsteid kirja, hoiatades neid mässu ja reformiliikumise lõhenemine eest.
Tallinna sündmused
Pildivaenulike meeleolude kujunemisest Tallinnas pole just palju teada. Juba 1523. aastast olid linnakirikutes jutlustamas evangeeliumiusu õpetajad ning kindlasti hoidsid nemad ja kodanikkonna aktiivsem osa hoolega silma peal Riia sündmustel.
Tallinnas kütsid kirgi rae ja kogukonna keeruliseks kujunenud suhted dominiiklaste konvendiga. Raad süüdistas 1524. aasta kevadel vendi kihutustöös linna evangeelsete jutlustajate vastu ning nõudis vastukaaluks, et mungad peaksid kinni puhtast jumalasõnast. Huvipakkuv on, et vaid mõni kuu enne pildirüüstet käis ühena kogukonna esindajatest kloostris munkadega läbi rääkimas kuulus maalikunstnik Michel Sittow.
Linnavalitsuse pidev surve vendadele kulmineerus ordumeister Wolter von Plettenbergi sekkumisega. Oma kirjas käskis ordumeister Tallinna rael survestamine lõpetada ja süüdlasi karistada. Raad tegi 10. septembril Plettenbergi kirja sisu linnas teatavaks. See tekitas kodanikkonnas äreva meeleolu.
Ristiülendamise pühal, mil piduliku protsessiooniga tavatseti tähistada 1502. aastal Smolino lahingus saavutatud võidu aastapäeva, kasvas asi üle pildirüüsteks. Esmalt tungiti dominiiklaste Püha Katariina kirikusse. Seejärel rüüstati Püha Vaimu ja Oleviste kirikut. Puutumata jäi Niguliste kirik, sest kiriku eestseisjal Heinrich Buschil õnnestus eelnevalt ukselukud kinni tinutada. Ühe allika teateil võttis puujumalate väljaviskamine Tallinna kirikuist aega kolm tundi.
Juba järgmise päeva, s.o 15. septembri raemäärus nõudis karistuse ähvardusel kirikutest röövitud kirikuvara tagastamist, ühtlasi keelati edasine rüüstamine. Raad manitses mitte puutuma Niguliste kirikut, toomkirikut, Mihkli nunnakloostri kirikut ning Püha Antoniuse kirikut eeslinnas. Ühtlasi kästi kõikidel omanikel kirikust ära viia neile kuuluvad retaablid ja muud esemed.
Kuigi säilinud allikateadete järgi moodustub üksteisele järgnevatest sündmustest loogiline aegrida, ei jää märkamata ka ebakõlad. Näiteks pildirüüste kuupäeva kohta pakuvad eri allikad eri infot. Tõsi, see võib olla tingitud asjaolust, et osaliselt on tegu hulk aastaid hiljem kirja pandud või ümber kirjutatud informatsiooniga. Küsitav on, kui täpseks saab pidada pildirüüstes osalenute arvuna toodud 400–500. Pigem on tegu liialdusega või siis hõlmab see ka niisama juures viibinud uudistajaid.
Üle ei pea hindama pildirüüstajate tekitatud kahjusid. 1527. aastal Tallinnas tehtud kirikuvara inventuur näitab, et suur osa altareid oli jäänud puutumata.
/nginx/o/2024/09/12/16353541t1h6db7.jpg)
Mitmesuguseid väärisesemeid ja kunstiteoseid oli juba enne rüüsteakti kirikutest minema viidud. Näiteks dominiiklaste konvendi kirikuvarast olid vennad mingi osa ise aegsasti kõrvale toimetanud, osa oli arestitud ja viidud hoiule raekotta (mh 15 karikat ja 15 pateeni). Oma deposiidid olid kloostrikirikust ära viinud ka mustpead.
Sellegipoolest leidus pühi pilte-kujusid, relikviaare ja muid esemeid kirikutes veel piisavalt. Tallinna raad nimetab rüüstamise ohvriks langenud esemetena karikaid, pateene, altarikatteid, missarüüsid, raha, lühtreid, laekaid jms.
Pildirüüstajad ei tegutsenud alati päris juhuslikult või spontaanselt, vaid tehti ka valikuid. Sellele osutab kas või Notke retaabli säästmine Püha Vaimu kirikus. Riias jäeti näiteks puutumata piiskop Meinhardi (srn 1196) haud, samas kui 1524 suvel surnud Riia peapiiskop Jasper Linde oma lõhuti demonstratiivselt ning seda kaunistanud vaskplaat sulatati üles.
Pildirüüstajate teod ei olnud kantud mitte ainult vaenust pildikummardamise, vaid üldse paavstikiriku vastu, ehk nagu on kirjutab Balthasar Russow oma kroonikas, «nii et nad paavsti häbiväärseid kuritarvitusi ja eksitusi näha ja ära tunda võisid». Sellele liitusid veel Liivimaa kohapealsed sisepoliitilised pinged.
1525. aasta märtsis heitis rüütelkond Tallinnale raele ette, et too on jätnud pildirüüstajad karistamata. See on kõnekas asjaolu, sest lisaks piltide ja kujude lõhkumisele nimetavad kaasaegsed allikad sõnaselgelt ka kirikuvara omastamist: «ka viisid nad kirikuehted ära, nii et pole teada, kuhu need kadusid». Kirikuvargus oli üks raskemaid kuritegusid, mille eest ootas piinarikas surm. Ent pildirüüstes osalenute puhul karistusi ei rakendatud.
Pildirüüste teistes linnades
Tartus õhutas paavstivõimuvastaseid ja pildivaenulikke meeleolusid aastal 1524 linna saabunud kasuksepast usureformaator Melchior Hoffmann. Piiskopi käsk Hoffmann vahistada vallandas pildirüüste 1525. aasta jaanuaris. Esmalt tungiti Maarja, seejärel Jaani kirikusse, rüüstati dominiiklaste ja frantsisklaste kloostrid, samuti frantsisklaste ordu III reegli nunnade ühismaja, ei pääsenud ka vene Nikolai kirik.
Kujud ja pildid veeti kirikutest turuplatsile ning põletati. Pildirüüstest puutumata jäi Tartus ainult naistsistertslaste Katariina klooster. See oli aga alles esimene laine. Paar päeva hiljem, s.o 10. jaanuaril tungisid pildirüüstajad toomkirikusse, kus nende ohvriks langes hulk pühapilte ja -kujusid, sh ristimiskambris asunud Lunastaja ja 12 apostli kujud.
Katoliiklasena kirjutab Tillmann Bredenbach toimunust sapise irooniaga: «[...] sest niisugune vahvus, mis võidab selle, kes vastu ei pane, ja saab triumfi võidetud kujude üle, on tõepoolest suure kuulsuse vääriline.»
Vähe on teada Viljandi pildirüüstest. See leidis aset 1. novembril 1525, kui linnakiriku kantslist kihutati minema katoliiklik jutlustaja ning lõhuti altarid. Neljapäeval, 15. märtsil 1526 toimus Uus-Pärnus Liivimaa viimane pildirüüste.
Selle teeb tähelepanuväärseks asjaolu, et raad oli juba mõnda aega varem kirikud rahast ja tähtsamatest väärisasjadest tühjaks teinud ning hakanud seda vara linna vajaduste katteks realiseerima. Nõnda ei tule saamahimu pildirüüste motiivina eriti arvesse. Peale selle oli linna peakirik, s.o Nikolai kirik kannatanud tulekahjus ning polnud üldse veel täielikult taastatud.
Uus-Pärnu puhul joonistub pildirüüste välja ennekõike kui rituaalne akt. Pildivaenulikkusele lisandus rae ja kodanikkonna vastasseis, nii et rüüsteakti järel pööras rahvas oma meelepaha rae ja eriti ühe bürgermeistri vastu.
Uus-Pärnu puhul on huvipakkuv seegi, et vähemalt pildirüüstejärgse kokkuleppe järgi pidi kogukond enda peale võtma uute pühapiltide muretsemise, s.t tehtud kahju hüvitama.
Initsiaatorid
Kui küsida, kes olid pildirüüste initsiaatorid, eestvedajad, tõusevad esimese võimalusena esile evangeeliumiusu jutlustajad. Ehkki alati ei ole nende isik teada, nagu näiteks Uus-Pärnu puhul. Või siis ei ole selge, kui tugev oli nende vastuseis piltidele ja puujumalatele.
Tallinnas olid pildirüüste ajal puhta jumalasõna kuulutajateks Johann Lange Nigulistes ning Zaharias Hasse Olevistes, kuid on raske määratleda nende rolli pildirüüste puhkemises. Selgelt oli pildivaenuliku suuna esindajad Liivimaal Silvester Tegetmeyer (srn 1552) ja Melchior Hoffmann (1495–1543). Tegetmeyeril oli vaieldamatu osa Riia pildirüüste initsieerijana, sama võib öelda Hoffmanni tegevuse kohta Tartus.
/nginx/o/2024/09/12/16353542t1hc127.jpg)
Selle kõrval mängisid mitte vähem tähtsat rolli radikaalselt meelestatud isikud linnakogukonna hulgast. Üldiselt ei leidu allikates nende kohta kuigivõrd informatsiooni. Riias tõuseb pildirüüstetes esile mustpeade roll. Uus-Pärnus olid eestvedajad kodanikud ja gildivennad, Tartus kodanikud ja noored kaupmehed. Need teated tõstavad fookusesse hansalinnade vahel liikunud kaubasellid.
Viimased võisid olla Liivimaal uue õpetuse ideede kandjad ja levitajad, linnarahva üleskihutajad ning sellega ka pildirüüste ühed initsiaatorid. Uue õpetuse ideed segatuna noorusliku uljuse, kompromissituse ja käremeelsusega andsid kokku piisavalt plahvatusohtliku kombinatsiooni.
Eestlaste panus
Huvipakkuv on küsimus eestlaste elik mittesakslaste osast pildirüüste sündmustes. Kuigi historiograafias rõhutatakse nende märkimisväärset panust, on kaasaegsed allikad selles osas ometi kidakeelsed.
Pole põhjust arvata, et mittesakslased ei võtnud pildirüüstest üldse osa. Nii kirjutab Riia reformaator Sylvester Tegetmeyer oma päevaraamatus Tartu sündmustest: «[...] tahtis piiskopi foogt Melchior Hoffmanni vangi võtta, sest ta jutlustas evangeeliumi, kodanikud ja noored sellid hakkasid foogtile vastu, nii et kodanikest 4 surma said, kaks sakslast ja 2 mittesakslast.» Nagu nähtub, olid mittesakslased koos sakslastega mitte ainult sündmustes osalejad, vaid kandsid ka sama palju kaotusi. Tegetmeyer järgi oli hukkunud eestlaste puhul tegu linnakodanikega, seega n-ö parema osaga mittesaksa elanikkonnast.
Ka Uus-Pärnu bürgermeister Johann van Lynthem, kes kirjeldab oma päevaraamatus vahetu pealtnägijana pildirüüstet linnas, mainib ära eestlaste osaluse: «[...] läksid kõik kodanikud ja gildivennad, võttes kaasa käsitöölisi, mittesakslasi, keda kõiki nad kokku koguda suutsid, tungisid vägivalla ja jultunud kuritahtlikkusega meie linna kirikutesse ja purustasid mõned kujud, paiskasid retaablid altaritelt maha.»
/nginx/o/2024/09/12/16353539t1he460.jpg)
Seevastu 17. sajandi kroonikates on varasema aja eristused kadunud ning kõik on kokku sulanud ühtseks rahvamassiks. Dionysius Fabricius kõneleb Riia pildirüüstajatest kui lihtrahvast ehk pleebsist.
Christian Kelch kasutab pildirüüstes osalejate kohta määratlust «pööbel»: «[...] siis hakkas pööbel mõtlematul moel lõpuks kirikuid ründama, nad heitsid pildid välja ja põletasid need ära, peksid hauakivid tükkideks ja röövisid kirikutest ära kõik nende aarded ja hõbenõud.»
Kui pildirüüstajatest hakati rääkima kui pleebsist ja pööblist, siis mõistagi ei sobitunud selle alla enam Liivimaa ühiskonna ülemkihiga samastatud sakslased, elik sel viisil distantseeriti tahes tahtmata sakslased nendest vägivallategudest ning nendest vabanenud kohale tõsteti mittesakslased.
Tähelepanuväärsel kombel võttis 17. sajandil kujundatud moonutatud pildi pildirüüstest üle ka hilisem historiograafia, rõhutades eriliselt eestlaste osa. Ometi tasub rohkem usaldada pildirüüste kaasaegseid autoreid, kes räägivad mittesakslastest peamiselt kui turbulentsetesse sündmustesse kaasahaaratutest.