/nginx/o/2020/02/28/12976459t1h011b.jpg)
Veneetsias elav kunstnik ja esseist Katia Margolis on otsekui Venemaa südametunnistus, kes leiab, et eriti ohtlik on varjus olev, latentne vene šovinism – selle kandja võib end pidada Vladimir Putini vastaseks ja isegi ei kahtlusta endal seda viga. Ta leiab, et inimene peab enda moraalse palge kallal pidevalt töötama.
Katia Margolis suhtub leppimatult n-ö headesse venelastesse, kes oma sõnades on Venemaa režiimi vastu, sisimas aga on koloniaalse ja imperiaalse mõtteviisi kandjad. Mõttevahetus sellise lähenemise anakronistlikkuse üle oligi selle usutluse kandev telg.
Mulle tundub, et praegusel ajal on erakordselt oluline selline sfäär nagu eetika. Minu meelest eetika ongi üks teie kui intellektuaali peateemasid. Esmakordselt märkasin teid, kui olite Jevgeni Kisseljovi saates. Kisseljov kutsus teid saatesse, sest olite üks väheseid venekeelseid mõtlejaid, kes kritiseeris telekanalit Dožd samade asjade pärast, miks see telekanal pidi Riiast lahkuma.
Eetika ja esteetika on sfäärid, mis on lahutamatult seotud. Eetika on moraalne ilu. Tsiteerides Immanuel Kanti: «Tähine taevas pea kohal ja moraalne seadus meie sees täidab mõistust üha uue ja kasvava vaimustuse ja võbinaga, seda enam, mida sagedamini ja sihikindlamalt me selle üle mõtiskleme...»
Tavaliselt kasutatakse vaid selle tsitaadi esimest osa, aga teine osa räägib töötegemise vajadusest eetika vallas. Sama asi on minu meelest imperialismi ja šovinismiga. See osa on kui viirus, kui latentne, krooniline haigus, mis on vene kultuuri juurtesse kätketud. Ja seda eitada on sama rumal, kui eitada valget nahka või väita, et oled mustanahaline, kuigi tegelikult ei ole.
Eitamisest pole kasu, aga probleemiga saab midagi ette võtta. See on aga juba vaba tahte küsimus. Vene kultuurijuurtega inimene on a priori nakatunud imperialismiga ühel või teisel moel. Seda kannab kirjandus, kultuurikood, suhtumine – tegu ei pea olema tingimata agressiivse vormiga, mida on lihtne ära tunda nagu eri haiguste puhul. Tegu võib olla latentse haigestumisega, mis teatud tingimustes ägeneb, nagu praegu Venemaal näeme – see teravneb agressiivse imperialistliku sõjalise interventsiooni vormis.
/nginx/o/2024/09/12/16353373t1h6de3.jpg)
Ent see ei tähenda, et inimesed, kes on sõja vastu – võtame või sellesama Doždi, tollesama opositsiooni –, poleks nakatunud. Kui teatud kultuurilis-intellektuaalse tasemega inimesed ei tee enda puhul pingutusi, ei vaata peeglisse – ei kuula seda, mida neile väljastpoolt öeldakse ega vaata ennast teise silmade läbi –, saab tegu olema lõputu tsükliga, mis aina kordub. See konkreetne skandaal Doždiga polegi nii oluline – see on vaid näitlik kui sümptom.
Inimesed, eriti kui nad saabuvad riiki, mis on neid vastu võtnud vaatamata oma traumaatilisele kogemusele naaberimpeeriumiga, peaksid olema topelt delikaatsed.
Opositsiooni inimesed, opositsioonilised ajakirjanikud on harjunud olema niivõrd väljaspool kriitikat: nad oleks nagu a priori Putini, tema diktatuuri vastu; neid represseeritakse ja sestap oleks nad kui väljaspool kriitikat ja enesekriitikat. Aga see pole nii! Vastupidi: mulle tundub, et need inimesed, eriti kui nad saabuvad riiki, mis on neid vastu võtnud vaatamata oma traumaatilisele kogemusele naaberimpeeriumiga, peaksid olema topelt delikaatsed.
Küsimus pole isegi niivõrd poliitiline kui kasvatuslik. Kui saabud külla, sa ju järgid konkreetse maja reegleid või vähemalt huvitud, milles need reeglid seisnevad, mitte ei hakka oma reegleid kehtestama.
Jah, Dožd ei hakanud Lätis tegutsedes pelgalt rääkima «meie poistest sõjas», vaid näiteks Jekaterina Kotrikadze kritiseeris intervjuus Riia linnapeaga nõukogude sõjamonumentide eemaldamist – nagu elaks mingis Venemaa provintsis.
Täpselt!
/nginx/o/2024/09/12/16353372t1h20d8.jpg)
Mina ei suuda praegu enam mõista, kuidas me neid hirmsaid Vene võimu sümboleid siiani, suure sõja alguseni talusime.
Nüüd me saame aru, et Nõukogude Liidu lagunemine jätkub. Kuna elame ajaloo sees, võib meile tunduda, et murrang on momentaalne. Tegelikult seesama ajalooetapp jätkub: oli poollagunemise etapp ja nüüd järgneb lagunemise etapp, ning jälgime praegu selle väga verist osa.
Inimesele, kes elab selle sees, kel pole kalduvust refleksiooniks ja kes pole eriti ajalooraamatuid lugenud, on vähem küsimusi ja etteheiteid. Aga inimesed, kes on maailma näinud, kellele on palju antud – neilt ka nõutakse rohkem. Sestap inimesed, kellest paljusid tean lapsepõlvest, kellest paljud on meie sõprade lapsed, inimpõlvi kestev sõprus – kui need inimesed tulevad näiteks Balti riikidesse kui oma suvilasse...
Baltimaades säilis alati vastupanuvaim, mis oli nõukogudevastastele väga oluline. Seda enam peaks olema tänulik ja omandama õppetunnid, mitte saabuma siia nõnda, et «nüüd toome teile tõelise kultuuri». See ongi imperialistlik-pealinlik snobism, mis on küll omane, aga millest võib ennast terveks ravida ja peab seda tegema – muidu reprodutseerib see end järgmistes põlvedes.
/nginx/o/2024/09/12/16353377t1h981f.jpg)
Teie isiksus on põnev – olete kujutav kunstnik ja intellektuaal. Millal leidsite endas sfääri, kus teil on, mida öelda, ja kus hakkasite end mõttelooliselt väljendama?
Olen alati sõna ja kujundi vahel toimetanud – esimese hariduse järgi olen lingvist, kunstiharidus järgnes sellele. Ma kirjutan ja kui midagi kirjalikult sõnastan, hakkan asjast paremini aru saama.
Olin suure sõja alguseks juba pikalt Itaalias elanud, aga ma ei kaotanud sidet ei Venemaa ega tema kultuurikeskkonnaga. Ehkki räägin mitut keelt, on minu esimene keel vene keel – kirjutava inimese jaoks pole midagi olulisemat kui emakeel ja enese leidmine ses keeles. Minu jaoks on tähtis asju sõnastada – tegu on esimese etapiga, et neid märgata. Sõna ja see, mida ta kujutab, on omavahel väga tihedalt seotud.
Katia Margolis (51)
:format(webp)/nginx/o/2024/09/12/16353375t1h16b6.jpg)
Kunstnik, kirjanik, õppejõud ja esseist. Alates 2004. aastast elab ja töötab Itaalias Veneetsias, kus on teinud koostööd Ca’ Foscari ülikooli, Accademia di Belle Arti di Venezia, Veneetsia biennaali ja teiste institutsioonidega ning õpetanud Scuola Internazionale di Graficas.
Tema sulest on ilmunud arvukalt raamatuid, artikleid, esseesid ning proosa- ja luuletõlkeid. Tema kujutava kunsti teoseid on järjepidevalt eksponeeritud ja esindatud kogudes üle Euroopa ja Ameerika Ühendriikides.
Ühtlasi ka poliitiline aktivist ja populaarne blogija ning vabakutseline ajakirjanik, kes kirjutab Radio Svobodale ja on jõuliselt vastu Venemaa invasioonile Ukrainas.
Omandanud lingvistikakraadi Venemaa riiklikus humanitaarülikoolis ning hiljem õppinud Padova ülikoolis (Itaalia) ja Melbourne’i ülikoolis (Austraalia), kus ta ka õpetas ja oli doktorant.
Allikas: Lennart Meri konverents
Elate Veneetsias ja teile on tähtis olnud Jossif Brodski persoon. Muna ja kana küsimus: kumb oli teie jaoks esmane, Veneetsia või Brodski?
Varem oli Veneetsia ja sattusin sinna täiesti juhuslikult. Olin intellektuaalne tüdruk, sattusin esmakordselt Itaaliasse – tegu oli ka ühe esimese välissõiduga. Olin üles kasvanud nõukogudevastases perekonnas, mis võis tähendada, et ma ei jõuagi kunagi Euroopasse ega Itaaliasse.
Isa sõbranna rääkis mind pehmeks, et sõidaksime päevaks Veneetsiasse. Tegu oli minu jaoks unikaalse kogemusega, déjà-vu’ga – sattusin paika, mida teadsin täiesti kindlalt varasemast.
Tahtsin tutvuda Itaaliaga, aga mulle tundus, et Veneetsia võib olla väga banaalne paik. Sõitsin Padovasse vaatama Giotto freskosid. Minuga olid sõbrad ja isa sõbranna rääkis mind pehmeks, et sõidaksime päevaks Veneetsiasse. Tegu oli minu jaoks unikaalse kogemusega, déjà-vu’ga – sattusin paika, mida teadsin täiesti kindlalt varasemast. Taolist asja pole mul elus kunagi kordunud ja aastaid hiljem olin seal juba alaliselt.
Sestap kui sõitsin esmakordselt Veneetsiasse, anti mulle trükis – just oli ilmunud Brodski «Набережная неисцелимых» («Ravimatute kaldapealne»). Sõber andis mulle trükise ja küsis, kas tahan lugeda, mida Brodski on Veneetsiast kirjutanud. Ütlesin: ei, tahan kõike näha oma silmaga! Jään siiani sellele seisukohale – tahan kõike näha oma silmaga. Mulle läheb küll korda, mida väljapaistvad mõtlejad, talendid, geeniused räägivad, aga tahan alustuseks ikkagi oma silmaga vaadata.
/nginx/o/2024/09/12/16353371t1h55e7.jpg)
Juba aastakümneid tagasi kuulsin, et Brodski olevat öelnud: Veneetsias ei pea elama, aga inimene peab sinna maetud saama. Tema haud asubki seal.
Idee tuli Susan Sontagilt, aga Brodskit ekspluateeriti tollal suurel määral – «Vassili saar, ma tulen surema». Loomulikult ei tahtnud ta enam mingist Vassili saarest kuuldagi. Ta ei tahtnud kunagi Venemaale naasta ja riigivõim oli ta vanematest lahutanud. Samas – praegu on sellest eriti tähtis kõneleda inimestele, kes on selle kultuuri kandjad, nagu ma ise, ja kes tegelevad Brodskiga erialaselt – oli ka tema vene opositsioonilis-dissidentliku vaimu kandjana absoluutselt mittevaba šovinismist, snobismist ja rašismist.
Brodskil on Ukraina-teemaline luuletus, mis pole õnnetu juhus, vaid mis leiab kinnitust ka paljudes tema tekstides ning intervjuudes. Ja see kõneleb vaid ühest: tegu on üldise kultuurilise haigusega ning seda peab ravima. See ei tähenda, et peame Brodski lugemisest loobuma – analoogne olukord on Rudyard Kiplingiga. Aga see töö tuleb ära teha, kommentaar peab valmima. Ja tähtis pole, mida inimesed kirjutasid 19., 18. ja 17. sajandil, vaid tähtis on, millise pilguga me seda praegu loeme ning kuidas seda oma lastele ja tudengitele õpetame.
Veneetsia on väike provintsiaalne linnake ja samaaegselt väga rahvusvaheline. Samuti on Veneetsia ida ja lääne kohtumispunkt. Pluss Veneetsia on saar.
Kuidas te nüüd veneetslasena Veneetsiat ja selle energiat iseloomustate?
Minu jaoks on tegu väga isikliku paigaga, isikliku kohtumispaigaga, kohaga, kus saan olla mina ise ja vormida oma identiteeti, nagu leian vajaliku olevat. Ma pole Veneetsias üles kasvanud ega sündinud – mul pole kaasas seda saba, nagu Itaalias mäletatakse põlvkondade kaupa, kes oli kelle vanaisa, vaarvaarema või mida sinu perekond näiteks 17. sajandil tegi. Välismaalase ja emigrandi privileeg on olla sellise sabata ja alustada juba täiskasvanuna nõnda, nagu seda ise soovid.
Veneetsia kohta kehtib piibellik pilt vett mööda kõndimisest: ühest küljest on tegu usaldusega elu ja ilu vastu, teisest küljest isikliku pingutusega ja väärtusega, mis igal päeval on. Olen Veneetsias elanud juba 20 aastat ja ma pole sinna asumist kordagi kahetsenud.
Üks Veneetsia sõnum mulle on olnud, et miski pole igavene.
Ühest küljest pole miski igavene. Üks mu raamat kannab pealkirja «Jäljed veel» – me saame aru, et vee peale jälgi ei jää, teisalt saame aru, et kui vaadata kasvõi Guardi või Canaletto maale, mis on 18. sajandil maalitud, või vanu dagerrotüüpiaid, võime eksimatult koha ära tunda – kõik kuni viimse aknakeseni, ainult inimesed on teisiti riides. Ses mõttes kõik muutub ja vesi Veneetsias peegeldab seda, aga samas on palju sellist, mis ei muutu. Need alalisused, tõusud ja mõõnad, linn on ju vee peal – see on kalurilinn, see on linn, mis asub mere peal, ning tegu on endise väga võimsa vabariigi-impeeriumiga.
Siiani on olemas naljakad separatistlikud parteid, kelle loosung on «Make Venice Great Again!» («Teeme Veneetsia jälle suureks!»). Paarkümmend aastat tagasi on olnud isegi katsed püha Markuse kellatorni hõivata ning on olnud isehakanud doodž – kõik see eksisteerib, sedasorti imperiaalne suurusehullustus.
Veneetsia on väike provintsiaalne linnake ja samaaegselt väga rahvusvaheline. Samuti on Veneetsia ida ja lääne kohtumispunkt. Pluss Veneetsia on saar. Nagu ütles John Donne: «No Man Is an Island» («Ükski inimene pole saar») – teisest küljest on iga inimene saar: inimene on iseendaga üksinduses.
/nginx/o/2024/09/12/16353376t1h2f8a.png)
Tulles tagasi venemaalaste ja Venemaa juurde. Sõda jätkub, midagi ei muutu – kolme päevaga Kiievit ei vallutatud, aga mis seis on?
Olen enda järgi aru saanud – ehkki olen vene emakeelega, olen vene keelele sõja esimestest päevadest valulikult reageerinud. Esimest korda sain aru, mida võisid tunda näiteks Balti riikide inimesed, kui nad olid okupeeritud ja kui nad kuulsid seda keelt. Nagu te teate, venelased jätkavad reisimist ja väga paljud teevad nägu, et mingit sõda ei olegi. Ja see vaikiv enamik ongi sõja pooljuhid – need, kes ei aseta tema teele ühtegi takistust: on nii pooljuhid kui ka elektrijuhid.
Praegu näeb venelane Veneetsias välja anakronismi, dissonantsina: nad sõidavad sinna nagu muuseumisse, nagu mingisse Disneylandi, ja see tundub äärmiselt kohatu. Me kõik oleme näinud, kuidas hommikust saabuvad bussid Ukrainast otse Veneetsiasse, kuidas sealt väljuvad inimesed toasussides, kasside ja koertega – seda on pilti võimatu unustada.
Ütlesite mulle ennist, et Veneetsias on praegu palju ukrainlasi.
Jah, Veneetsias on juba ammu palju ukrainlasi – sealne ukraina diasporaa on üpris suur, erinevalt vene omast. Sestap paljud, kes saabusid seoses sõjaga, tulidki tuttavate või sugulaste juurde. Olid spetsiaalsed bussid, mis saabusid, ja veneetslasedki majutasid neid esmalt oma kodudes. Seejärel avati eraldi korpused haiglas. Kõikjal olid Ukraina lipud. Itaallased reageerisid – nagu kõik eurooplased – teravalt.
Kolm aastat hiljem pole see vast iga päev enam nii märgatav, aga peaaegu igas klassis – alg- või põhikoolis – õpib ukraina lapsi. Tänaval on pidevalt kuulda ukraina keelt. Sõja kohalolu on Euroopas pidevalt eri moel igapäevases suhtluses tunda.
Kirjutasin oma sõbrannast, kes on giid ja kes tegi Doodžide palees kaks ekskursiooni. Esimene perekond oli ukraina oma ning giid viis neid paleed mööda ja jutustas kõigest. Siis sisenesid nad sealsesse vanglaossa – seal oli pime ja lapsed ehmusid. Seal on Anselm Kieferi installatsioon – sellised suured, sünged, sõda meenutavad palakad. Selle pere lapsed tundsid jalamaid ära oma isikliku kogemuse ja väike tüdruk hüüdis kohe: «Varjend!» Ning vanemad hakkasid nutma.
Siis tuli kohe nende järel vene perekond ja nemadki kulgesid sama teed mööda. Ja kui nad jõudsid Kieferi installatsioonini, ütles pereisa, kes on kahtlemata sõjavastane: «Püüame hoida oma lapsi positiivsuses, ärme hakka neid sellega koormama, sööme parem jäätist.»
Ja minu sõbranna, kes on giid, ei suutnud midagi öelda – ise on ta pärit Hersonist, aga elab nüüd Veneetsias –, istus lihtsalt maha ja puhkes nutma. Sest ta ei suuda kunagi sellele isale seletada, miks tema lastel on võimalik valida, kas vaadata või mitte, aga teistel lastel pole seda võimalust enam kunagi. Lõputute varjendite, langevate pommide, lendavate droonide kogemus on nendega juba kogu eluks – isegi siis, kui neil on vedanud ja nad on ellu jäänud.
/nginx/o/2024/09/12/16353370t1h9be0.jpg)
Osalesite Tallinnas pidustusel meie presidendilossi roosiaias, kus tähistati 33 aasta möödumist meie iseseisvuse taastamisest. Eri rahvused, kes olid kas Nõukogude Liidus vangis või ei arvanud, et nad on vangis, aga olid Nõukogude Liidus, kasutasid tekkinud võimalust erinevalt. Kuidas teie seda näete?
Isegi omaenda nõukogude lapsepõlvest mäletan, kuidas vanemad seletasid, et vene keel kõlab mõnes paigas halvasti. Olin kuueaastane ja küsisin emalt, miks tädi on ärritunud. Ema viis mind kõrvale ja seletas kõike okupatsioonist. Ses mõttes minul vedas, et mulle seletati piisavalt vara kõik ära.
Aga Venemaa ei kasutanud jälle oma võimalust ära – oma imperialistlikust müüdist, enesekesksusest ja -hinnangust tulenevalt. Müüt tohutu suurest vene hingest, müüt venelaste üleilmsest lahkusest – kahjuks imperialistlik osa mõtlemisest ja kultuurist on sealsesse identiteeti sisse kirjutatud.
Seda, mida teised rahvad, kes olid alistatud, pühendasid vabaks saamisele, kasutas Venemaa uue võimsuse saavutamiseks. Militaristlikud arengusuunad, revanši saavutamise ja uue impeeriumi ehitamise katsed või pelgalt olmešovinismi esinemise fakti ignoreerimine – «rendin tuba vaid slaavlastele»...
Kõik see oleks pidanud pälvima 1990. aastatel ja hiljem teravat ühiskondlikku arutelu. Kui see töö oleks ära tehtud, oleks praeguseks sirgunud juba inimeste põlvkond, kelle jaoks on tegu ilmsete asjadega, millega saanuks edasi tegeleda. Lihtsalt aeg lasti raisku ja jõudsimegi surnud punkti. Leian, et vastutus selle eest, et jõud kulutati vales suunas, lasub paraku meil kõigil, kes me tollal elasime.
Müüt tohutu suurest vene hingest, müüt venelaste üleilmsest lahkusest – kahjuks imperialistlik osa mõtlemisest ja kultuurist on sealsesse identiteeti sisse kirjutatud ja kuni see seal on, ei saa teistsugust identiteeti olema.
Olen palju mõelnud sellele, kuidas käesolev sõda on meile appi tulnud – näiteks kuidas alles pärast suure sõja algust saime aru, et Nõukogude okupatsioonimonumendid on ülimalt kohatud ning võikad, et meil ei saa olla dubleerivat venekeelset haridussüsteemi. Ja meil on nüüd raske aduda, kuidas me varem seda talusime.
Ehkki internet siiani töötab ja selle tähendust ei maksa alahinnata, algab kõik siiski haridusest. Mainisite vene kooli Eestis – see pole sugugi ilmaaegu, tõesti ühes emapiima, Puškini ja mingite lipukestega antakse seda edasi. Näiteks kuidas pioneerisümboolikat peetakse süütuks.
Kas kellelegi tuleks pähe, et minnes mõnda saksa koju, näeb seal seinal rippumas Hitlerjugendi lahingulippu? Kindlasti mitte! Aga sellised pseudonõukogude üritused nõukogude sümboolika ja pioneerikaelarättidega on olnud ülimalt tavalised. Sest see minevik pole siiani lõpuni läbi töötatud ja hukka mõistetud kui läbini kuritegelik, genotsiidlik, imperialistlik. Ja kogu teema keerati veidi nagu postmodernistlikuks irvituseks.
Las venelased kogunevad ja arutavad seda, mida tahavad, aga lapsed peavad kindlasti integreeruma. Kõik, mida vanemad tahavad neile vene kultuurist anda – las annavad seda pere sees.
Just seetõttu, et kõnealune töö oli eelmisel põlvkonnal tegemata jäänud, peab seda tegema nüüd. Ja ma usun, et haridus ja valgustamine on siiski võimelised vormima teistsugust vaadet, eriti neis, kes sirguvad juba emigratsioonis.
Mulle tundub, et väga tähtis on praegu see, et ei tekiks mingeid «teistsuguseid» Venemaasid – «teistsugune Venemaa Londonis» jne –, enklaave. Las venelased kogunevad ja arutavad seda, mida tahavad, aga lapsed peavad kindlasti integreeruma. Kõik, mida vanemad tahavad neile vene kultuurist anda – las annavad seda pere sees. Aga just kodanikukasvatuse tasandil, kodaniku eneseteadvuse koha pealt on väga tähtis, et lapsed saaksid euroopaliku hariduse, euroopalikud väärtused.
Sest Russki Mir – isegi oma antiputinlikus vormis – tahab riisuda koore mugavas, kaitstud inimõigustega euroopalikus elus ega taha vaadata sellele, milline on väärtustepõhine alus, et selle vihmavarju all elada: kuidas selleni jõuti, mida ja kui palju selle eest on makstud ning milline vastutus sellega kaasneb. Mõiste «kodanikuvastutus» puhul saame aru, et see on isegi parimate venemaalaste puhul ähmastunud – saame aru, et on olnud repressioonid jne, põhjus on arusaadav. Aga ikkagi on võimalik ja tarvilik sellega midagi ette võtta, eriti kui inimene elab läänes.
/nginx/o/2024/09/12/16353368t1h2130.jpg)
Arusaadav, et Venemaal ei saa praegu olla mingisugustki poliitilist võitlust – mäletame, mida alles väitis Pihkva poliitik Lev Šlosberg...
Jah, seda enam, et tegu oli esimese inimesega, kes omal ajal leidis Ukrainas võidelnute hauad ja esines 2017. aastal nii julgelt – nüüd oli väga kurb tema juttu kuulata, kui ta rääkis, et Vene poliitik ei saa soovida oma riigile kaotust sõjas.
Aga kas Vene poliitika läänes on võimalik? Ja keda teie näete tulevikuliidrina Vene poliitikas – kas selline käib juba kuskil ringi?
Ma ei tea. Ausalt öeldes ma praegu mingit tulevikuliidrit ei näe. Loodan, et teda praegu veel pole, sest need, keda me praegu näeme, ei ole liidriks kõlblikud. On väike hulk Vene poliitikuid, kel on puhas, kompromissitult Ukrainat pooldav seisukoht. See on ainus seisukoht, millel südametunnistusega vene taustaga inimene saab praegu olla.
Venemaa on agressorriik ja ainus normaalne reaktsioon sellele on kõnealuse fakti tunnistamine ning Ukrainale abi osutamine. Kõik ülejäänu on teisene.
Venemaa on agressorriik ja ainus normaalne reaktsioon sellele on kõnealuse fakti tunnistamine ning Ukrainale abi osutamine. Kõik ülejäänu on teisene. Ses mõttes on Garri Kasparovil adekvaatne seisukoht. Kasparov uurib ühes juristidega, kuidas külmutatud Vene varasid Ukraina toetuseks kasutada – see on päriselt konkreetne ja aus tegevus.
Mulle tundub, et kui on võimalus midagi vabas maailmas teha, on see eelistatav. Mis kuidagi ei vähenda nende noorte aktivistide kangelaslikke pingutusi, kes lasevad õhku raudtee või kleebivad lendlehti või muudavad kaupluses silte nii, et need edastaksid sõjavastast sõnumit. Aga me saame aru, et praegu on nad hukule määratud. Globaalsemalt loodan, et ajalugu kiireneb ja loodan oma silmaga näha selle impeeriumi lõplikku lagunemist. Ja ma loodan, et kõik selle käigus sündivad riigid teevad suure töö. Ja alles siis ilmuvad uued liidrid.
/nginx/o/2024/09/12/16353367t1h54da.jpg)
Meenub Oleksi Arestovõtši omaaegne vestlus Julia Latõninaga, kus ta märkis – minu meelest õigesti ja loogiliselt –, et Aleksei Navalnõi oleks Ukraina ja üldse vaba maailma seisukohast palju ohtlikum Venemaa juht kui Vladimir Putin, sest ta on – tähendab praeguses ajas oli – patrioot.
Jah, aga nüüd pole enam põhjust sellest kõnelda. Inimene, kes valis oma tee ja tapeti neil asjaoludel, mis olid...
Jah, Navalnõi nägi enne surma hoopis teistsugune välja kui Ilja Jašin või Andrei Pivovarov vangistusest vabanedes.
Täpselt! Me mäletame, et teda tapeti, tapeti aeglaselt ja siis tapeti kiiresti. Mäletame viimaseid kaadreid temast ja inimene tõesti maksis oma hinna. Ma isegi ei pea eetiliseks seda praegu hinnata, aga ta tegi seda oma isiklikust loogikast lähtudes – väga kahju, et kõik nii läks. «Mis oleks, kui...» on juba mõttetu arutada. Aga palju rohkem kurvastab mind tollesama Vene opositsiooni, tolle sama emigratsioonikogukonna reaktsioon tema surmale – see oleks pidanud olema palju teravam ja viima otsustavamate tegudeni. Selle asemel näeme taas mingeid sümboolseid tegevusi, ninnu-nännut: osalemine pseudovalimistel, saatkonna juures järjekorras seismine. Kõik see jääb reaalsest olukorrast mitu faasi maha.
Praegu on Ukraina väed Kurski oblastis – reaalne jõud, kes aitaks diktatuurist vabaneda. Praegu tekib küsimus: kus on opositsioon, kes vabastajaid tervitaks? Selle asemel kuulutatakse välja abi kogumine Kurski põgenikele.
Praegu on Ukraina väed Kurski oblastis – reaalne jõud, kes aitaks diktatuurist vabaneda. Praegu tekib küsimus: kus on opositsioon, kes vabastajaid tervitaks? Selle asemel kuulutatakse välja abi kogumine Kurski põgenikele.
Olen kodanikuinitsiatiivi poolt, aga usaldatagu see Ukraina relvajõudude hoolde. Ukraina väed järgivad kõiki rahvusvahelisi konventsioone, aga me näeme, millises olekus saabuvad sõjavangid Vene vangistusest. Kellegi pole kahtlust, et Ukraina on huvitatud kõigist rahvusvahelistest lepetest kinnipidamisest. Aga korraldada abi kogumine läbi Sberbanki, mis on putinismi peamine finantsinstrument – mulle tundub, et see kõneleb vene opositsiooni sügavast vaimsest ja moraalsest ebatervisest, seal hulgas nende omast, kes on emigratsioonis.