:format(webp)/nginx/o/2020/06/18/13159872t1h371d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/09/12/16352290t1h11b9.png)
- Koroonapandeemia muutis «Purpurse surma» ühtäkki aktuaalseks.
1924. aastal ilmus romaan «Purpurne surm» – kirjanik August Gailiti pessimistlik nägemus inimkonna allakäigust, mis tänapäeval kajab vastu hoiatusromaani ja düstoopiana.
«Purpurne surm» on noorele Gailitile omaselt pöörase süžeega, täis piiritut fantaasiat, groteski ja kontraste. Romaani keskmeks on pandeemia-motiiv. Kaugel meretagusel saarel asub Varria-nimeline linn, millel on üks omanik, romaani minategelase isa Toomas Moor – ilmselgelt Gailiti (irooniline) vihje « Utoopia» autorile Thomas More’ile.
Varria on suurlinn kogu sinna juurde kuuluvaga: kaubandus, meelelahutus, lõbustused, pahed… Ühel hetkel saabub Varriasse taud, mis sai alguse Aasiast, valgus Venemaa kaudu Euroopa suurlinnadesse ja lõpuks ka üksikule saarele. Inimesed haigestuvad purpurtõppe: veri tungib naha alla, millest paistab kogu keha kui purpuris. Kummalisse haigusesse nakatuvad vaid mehed, naisi taud ei puutu. Kõik haiged surevad. Lõpuks jääb Varriasse vaid kaheksa meest, kelle märatsev naistemass tükkideks kisub.
Mõne aasta eest elasime üle koroonapandeemia, mis vallutas samuti kogu maailma. «Purpurne surm» muutus ühtäkki aktuaalseks. Gailit kujutas tol ajal populaarse Osvald Spengleri «Õhtumaade allakäigu» vaimus inimühiskonna kultuurilist allakäiku. Käitumise, eluviisi ja priiskava ellusuhtumisega oli inimkond jõudnud piirini, mil loodus ta lõpuks välja sülitab. Inimeste kultuurikiht on õhuke, nagu tõestas 20. sajandi alguses Sigmund Freud. Kui saabuvad pinge- ja kriisihetked, vallandub inimeses loom ja purustab hetkega kultuurikihi, mis pudeneb kui krohv seinalt.
:format(webp)/nginx/o/2024/09/12/16352414t1h1522.png)
Purpurne surm on apokalüptiline pandeemia, mille puhkedes metsistuvad massid: rüüstatakse, röövitakse, tapetakse. «Miskipärast tapeti inimene: ta nägu oli verine, ta korises alles, aga teised, tapjad, kiskusid ta tänavale, peksid, sõimasid ning siis, otsekui ehmudes, jooksid laiali,» kirjutab Gailit.
«Purpurse surma» teine läbiv liin on mehe ja naise ambivalentne suhe, mis ulatub kõige õrnemast ja poeetilisemast armastusest jõhkra ning halastamatu vihkamiseni. 20. sajandi alguses toimunud naiste emantsipatsioon, mil naised nõudsid endale võrdseid õigusi meestega, tõi kaasa reaktsiooni meeste käitumises. Mehed hakkasid tundma end alaväärsena, neid ei olnud enam naistele vaja, ehk ainult sigitamiseks, et heita neid siis kõrvale kui kasutuid kesti. Vaimuhaiglad olid täis neurasteeniat põdevaid mehi, kes ei saanud enam eluga hakkama.
Gailit läheb enda loodud düstoopias halastamatult lõpuni. Lahendus on inimkonna uuestisünnis, aga uus inimene ei tule asfaldi keskelt, vaid kaugelt põhjast, «kus lumiste väljade all hõõgub värske muld, mis pole veel kasvatanud ilusamaid lilli ning puid».
Neid ridu kirjutades ei teadnud Gailit aimata, kui kiiresti lumised väljad kaugel põhjas sada aastat hiljem sulama hakkavad.