AK KIRJANDUSKOOL ⟩ Sada aastat «Purpurse surma» pandeemiast

August Gailit, «Purpurne surm» (1924). Foto: Eesti Kirjandusmuuseum

1924. aastal ilmus romaan «Purpurne surm» – kirjanik August Gailiti pessimistlik nägemus inimkonna allakäigust, mis tänapäeval kajab vastu hoiatusromaani ja düstoopiana.

«Purpurne surm» on noorele Gailitile omaselt pöörase süžeega, täis piiritut fantaasiat, groteski ja kontraste. Romaani keskmeks on pandeemia-motiiv. Kaugel meretagusel saarel asub Varria-nimeline linn, millel on üks omanik, romaani minategelase isa Toomas Moor – ilmselgelt Gailiti (irooniline) vihje « Utoopia» autorile Thomas More’ile.

Varria on suurlinn kogu sinna juurde kuuluvaga: kaubandus, meelelahutus, lõbustused, pahed… Ühel hetkel saabub Varriasse taud, mis sai alguse Aasiast, valgus Venemaa kaudu Euroopa suurlinnadesse ja lõpuks ka üksikule saarele. Inimesed haigestuvad purpurtõppe: veri tungib naha alla, millest paistab kogu keha kui purpuris. Kummalisse haigusesse nakatuvad vaid mehed, naisi taud ei puutu. Kõik haiged surevad. Lõpuks jääb Varriasse vaid kaheksa meest, kelle märatsev naistemass tükkideks kisub.