Mart Raudsaar ⟩ Eestis otsitakse liiga aktiivselt natse

Mart Raudsaar Foto: Tairo Lutter

• Meie maailmatunnetusele tuleb kasuks, kui terminid on võimalikult täpsed.
• Äärmused ei pruugi olla automaatselt taunitavad ja keskväljakul olemine kiiduväärne.
• Kui tegime erandi pronkssõdurile, siis võime teha erandi ka Lihula mälestussambale.

Mõisteid «äärmuslased», «populistid» ja «natsid» kasutatakse liiga kergekäeliselt, kirjutab Postimehe arvamustoimetuse juhataja Mart Raudsaar.

Kes on jälginud avalikke väitlusi, teab, et neis on levinud võte nimega Reductio ad Hitlerum. Võte seisneb oponendi võrdlemises Hitleriga või väites, et oponent kasutab samu argumente, nagu kasutasid Hitler ja natsid. Sellest võrsub varmas järeldus, et kuna Hitler oli halb, siis on kaheldav ka oponendi jutt ning tema enda isikki. Ühesõnaga, tegemist on natsiga, kes tuleks otsekohe tühistada.

Tundub, et kasutame termineid «natsid» või «fašistlik» liiga kergekäeliselt, omalaadi negatiivsete meemiliste siltidena, mis pole kuigi täpsed tähistajad, mistõttu jutt muutub uduseks. Meenutame: eestlased olid fašistid juba Nõukogude sõjaväes. Teiseks, Ukraina tuli Putini sõnul denatsifitseerida. Kolmandaks aga räägitakse, et hoopis Putin on nats. Kuid on enam kui tõenäoline, et toodud nimistust ei leia me ühtegi natsi, üksnes ühe sõjakurjategija.

Sarnase võttena näib mulle terminite «äärmuslased» ja «populistid» mõtlematu kasutamine uudistes. Septembrikuiste Ida-Saksamaa liidumaade valimiste võitjaid nimetati äärmuslasteks. Suvistel Prantsusmaa parlamendivalimistel võidutsesid väidetavalt parem- ja vasakäärmuslased. Ja muide, samuti on äärmuslikuks ja samuti natslikuks nimetatud Lihula ausammast, mille koopia politsei mõni aeg tagasi maanteel konfiskeeris.

Ma arvan, et meie maailmatunnetusele tuleb kasuks, kui terminid on võimalikult täpsed. Meenutagem Sacha Baron Coheni komöödiat «Diktaator», kus sõnad «positiivne» ja «negatiivne» asendati Wadiyas mõlemad sõnaga «aladeen». Keegi ei saanud enam millestki aru ning ebamäärane elu meenutas kafkalikku protsessi.

Äärmustest rääkides on oluline vältida üldsõnalisust ja näidata konkreetset mõõtepunkti.

Mõtiskleme hetkeks äärmusluse ja äärmuslaste üle. Enamikku nähtuseid või objekte on võimalik mõõta. Mõõtmise tulemusena tekivad skaalad. Võtame näiteks temperatuuri, mida saame mõõta Celsiuse skaala abil, mille ühes otsas on vee külmumistemperatuur ja teises keemistemperatuur.

Skaala äärmuspunkte kasutame iga päev, olgu mune keetes või puuvilju külmkappi pistes. Ja meile ei tule sealjuures pähegi, et sooritame äärmuslikke toiminguid. Skaala keskpunkt, äärmustest võrdselt keskele jääv pluss viiskümmend kraadi tunduks meile igapäevaseks eluks aga talumatult kuum. Meie füsioloogiale mugav komforditsoon jääb vahemikku 20–25 plusskraadi. Kuid oleneb olukorrast! Saunas oleks see ebameeldivalt külm.

Küllap tekkis teil juba hulgaliselt mõtteid. Esiteks, äärmuslus eksisteerib alati võrdlusmomendina millegi suhtes. Teiseks, ka objektiivse mõõteskaala puhul muudab äärmusluse enamasti negatiivseks subjektiivne hinnang, mis kellelegi meeldib või ei meeldi.

Ärge nüüd arvake, et pooldan sofistlikku mõtteudu: kõikelubatavust ehk et hundid võivad olla lambad, igaühel on oma tõde ning äärmuslust polegi üheselt arusaadaval moel olemas. Ei, olles kristlikus kultuuriruumis (või džunglis pärismaalaste seas), võime tagasi minna paar tuhat aastat ning nentida, et hea ja halva mõõteskaalad on kujunenud möödunud aja ja vahepealsete põlvkondade kollektiivse kogemuse põhjal. Suure hulga mõõtmiste puhul kahaneb subjektiivse hinnangu mõõtmisviga märkimisväärselt, ehkki ei kao täielikult. Kuid me ei pea sellest mõõtmisveast enam suurt numbrit tegema, sest meil on tekkinud hea ja halva etalonid, millega on võimalik nähtusi ja inimesi üsna adekvaatsel moel kõrvutada.

Etalon tähendab vajadust võrrelda ning suutlikkust võrdlust põhjendada. Seega, äärmustest rääkides on oluline vältida üldsõnalisust ja näidata konkreetset mõõtepunkti. Ning väga ettevaatlik tuleks olla moraliseerimisega: keskne mõõtepunkt ei pruugi olla äärmuste suhtes ilmtingimata parem. Kas äärmused on automaatselt taunitavad ja keskväljakul olemine kiiduväärne? Me teame, et revolutsioon on ühiskonnas äärmuslik vahend, kuid mitmete filosoofide hinnangul on ülestõus türannia vastu mitte üksnes aktsepteeritav, vaid suisa vajalik. Massid, kes võimaldavad hirmuvalitseja koletuid tegusid, on seevastu oma apaatsuses ja ignorantsuses taunitavad.

Võib-olla peaksime äärmuslaseks pidama Angela Merkelit?

Toon veel näiteid. Kui demokraatlikul teel võimule tulnud erakonnad teevad seaduseid, siis nende täitmine ei saa olla iseenesest äärmuslik. Näiteks kui valitsus otsustab elamisloa või viisata riiki saabunud immigrandid välja saata, siis see on legaalne ning sugugi mitte «äärmuslik» otsus.

Siin tekib muidugi kohe küsimus mandaadist. Mandaat ei ole üksnes koht parlamendis. Mandaat on valijate luba teha ühte või teist. 1940. aastal tulid parlamendivalimistel Eestis võimule jõud, kes asusid seadustega natsionaliseerima inimeste vara. See oli seaduslik üksnes näiliselt, sest polnud legitiimne, kuna valimised olid võltsitud. Sama kehtib nende kohta, kes on tulnud võimule valega. Eestis pole valitsusel mandaati kehtestada automaksu, sest seda pole valijatelt küsitud.

Kas kantsler Angela Merkelil oli olemas valijate mandaat lasta Saksamaale kümneid tuhandeid illegaalseid immigrante? «Illegaalne» tähendab antud kontekstis seda, et nad ei taotlenud viisat ega palunud asüüli. Nad lihtsalt ületasid hordidena Euroopa Liidu välispiiri ning Saksamaa kantsler leidis, et on humaanne lasta neil inimestel asuda Saksamaale. Samal ajal polnud Saksamaa seadustes ette nähtud, et igaüks võib soovi korral üle liitvabariigi piiri jalutada.

Võib-olla peaksime seetõttu äärmuslaseks pidama Angela Merkelit?

AfD ja teised Saksamaa valimised võitnud erakonnad on saanud valijate mandaadi, et tegeleda Merkeli pärandiga ning tõmmata pidurit immigrantide saabumisele, kellest paljud ei soovigi Saksamaa seaduseid täita. Ilmselt pole neile mõtet kõneleda muru lõikamisest aianduskoperatiivides teatud kõrguseni, nagu pedantne Saksa korraldus ette näeb. Nad juba tulid riiki erandkorras ning neist paljud eeldavad vaikimisi, et see erand peab kõigis eluavaldustes jätkuma.

Tähelepanelik lugeja märkab kindlasti paralleeli Eestisse saabunud ukrainlastega. Ka nemad tulid Eestisse erandkorras ning kahtlemata elame kaasa Ukraina võidule, kuid kes elab Eestis, peab õppima eesti keelt ja saama varem või hiljem meie kodanikuks – või minema tagasi ajaloolisele kodumaale. Kas niisugune seisukoht on äärmuslik?

Ühesõnaga, demokraatlikus ühiskonnas on ühiselt kokku lepitud mängureeglid, mis küll lähtuvad üldhumaansetest põhimõtetest, kuid kellegi vaesuse või esivanemate orjandusliku minevikuga pole võimalik põhjendada erandeid, mis nulliksid kõik muu. Jah, Ameerika Ühendriigid on lubanud minevikus massiimmigratsiooni, kuid Metsikus Läänes puudusid sotsiaaltoetused ja heaoluriik. Ellu jäid parimad, kes oskasid teha tööd ja olid arenemisvõimelised. Kehtis üleüldine relvakandmisõigus ning looduslik valik elimineeris kurjategijad. Natsismiargumenti ei kasutatud, sest Hitler oli veel imik.

Uluotsa üleskutse peale Saksa armeesse tulnud mehed ei võidelnud Hitleri eest, nad võitlesid vaba Eesti riigi eest.

Lõpetuseks räägime aga Lihula sambast. Selle sambaga tähistatakse nende meeste võitlust, kes üritasid vältida Eesti taasokupeerimist Punaarmee poolt. Umbes 40 000 meest tuli 1944. aastal mobilisatsioonipunktidesse Jüri Uluotsa üleskutsel, kes oli peaminister presidendi ülesannetes. See arv ehmatas sakslasi ning väidetavalt ei relvastatud kõiki üksusi nagu kord ja kohus.

Jüri Uluots ütles oma kuulsas raadioesinemises umbes nii, et esmatähtis on pealetungivad Vene väed eemal hoida, meie vahekorrad Saksamaaga korraldatakse tulevikus. Mõtlevaile inimestele oli juba selge, et Saksamaa kaotab sõja. Nagu näitas edasine ajalugu, jäid Punaarmee kontrolli all olevad territooriumid (mõne erandiga, nagu Bornholmi saar või Põhja-Norra) Stalini kanna alla aastakümneteks.

Uluotsa üleskutse peale Saksa armeesse tulnud mehed ei võidelnud Hitleri eest, nad võitlesid vaba Eesti riigi eest. Nende traagika seisnes selles, et nad ei saanud võidelda oma riigi mundris, nagu seda tegid soomlased. Aga võitlus oli nii moraalne kui seaduslik, seega mitte taunitav või äärmuslik. Eesmärk oli õige, ehkki munder oli vale. Kuid tollal teist võimalust polnud.

Mida siis teha Lihula ausambal oleva Saksa mundriga, millel on veel Saksa aumärk? Me oleme otsustanud eemaldada need ausambad, mis meenutavad meile Nõukogude okupatsiooni ja kannavad okupatsioonivõimude sümboleid. Mõne erandiga: pronkssõdur Filtri kalmistule ilmselt jääb, ehkki vale on tema Punaarmee munder ja vale oli ka punaarmeelaste eesmärk. Järelikult võime teha erandi ka Lihula mälestussambale, kuigi erainitsiatiivi asemel oleks Eesti riik pidanud juba ammu jäädvustama Eesti vabaduse eest 1944. aastal sõdinud meeste mälestuse väärika kompleksiga, nii et mingit Lihula mälestussammast poleks vajagi olnud.

Natse ei leia me siin aga kusagilt.