Kuue riigikogu liikme visiit Hiina kütab küll palju kirgi ning arutletakse selle üle, kas selle oleks pidanud riigikogu kinni maksma, kuid vähem on näha küsimusi, nagu miks meie riigikogu liikmed on vabatahtlikult nõus olema osalised välisriigi mõjutustegevuses ja milline võib olla selliste avantüüride tagajärg, kirjutab ajakirjanik Tarvo Madsen.
Tarvo Madsen ⟩ Hiina visiit oli lollus! Saadikud peaksid vist jõukohasema ameti otsima (9)
Peale naasmist on kõik kuus asunud oma reisi õigustama – kes ühtepidi, kes teistpidi. Neid lugeda on pehmelt öeldes hirmutav, sest neist kõigist kumab läbi kas totaalne rumalus või suisa pahatahtlik eksitamine. Loodan siiski, et viimasega tegu ei ole, sest sel juhul peaks/võiks tegeleda nende inimestega hoopis meie julgeolekuasutused.
Aga asja juurde. Hiina on oma olemuselt diktaatorliku võimuga ja võrdlemisi vaenukas riik – nagu ka Venemaa. Ka Hiina on nii nagu Venemaa täiesti reaalselt ja rahvuspõhiselt inimesi rünnanud, diskrimineerinud ja nende elu totaalseks põrguks muutnud, lihtsalt veidi teistsuguses vormis, kui Venemaa seda teeb. Olgu siis jutt uiguuridest, tiibetlastest või Taiwanist. Samas on suur enamus lääneühiskonnast säilitanud Hiinaga ikkagi teatava suhtlusliini – kõik justkui teavad, aga keegi ei tee midagi. Miks? Sest Hiinal on tõepoolest maailma majandusele väga suur mõju ning ühtlasi on nad ka sõjaliselt Venemaast kordades võimsam potentsiaalne vastane.