Neist viimane on esinenud eriti tähelepanuväärsete väljaütlemistega. Korobeinik ütles ERRile, et tal kindlasti reisi pärast piinlik ei ole ning «keda pidada demokraatlikuks riigiks, keda mitte, on igaühe enda otsustada», ehkki õnneks ta lisas, et ei pea Hiinat demokraatlikuks riigiks.
Kõik Hiinas käinud räägivad kui ühest suust vajadusest Hiinaga suhelda. Korobeinik läks taas kõige kaugemale, sõnades, et kui visiit oli taunitav, siis tuleks meie saadik Pekingist tagasi kutsuda ja sulgeda suhtluskanalid.
Miks on vaja sellist juttu rääkida? Eesti ei ole katkestanud diplomaatilisi suhteid isegi Vene Föderatsiooniga, kes tungis 24. veebruaril 2022 Ukrainale kallale ning on tapnud agressiooni käigus tuhandeid inimesi ja tekitanud tohutuid purustusi. Ometigi on meil selge seisukoht toimuva suhtes ning pole kuulda, et keegi kõneleks pakilisest vajadusest «Venemaaga suhelda».
Ilmselge, et Eestil pole vaja katkestada diplomaatilisi suhteid Pekingiga, kuid riigikogu liikmed võiksid hetkeks mõelda, kas nad räägiksid samasugust juttu peale käiku Moskvasse. Ehkki Hiina Rahvavabariik pole Ukrainale kallale tunginud, on nad senini seisnud Moskva selja taga ning osutanud Vladimir Putinile mitmesugust abi.
Meie Hiinaga suhtlemise peamine eesmärk võiks olla mõjutada Hiina presidenti Xi Jinpingi tegema Putinile seda ühte telefonikõnet, mis võiks lõpetada Ukraina sõja. Kuid kas see oleks meie parlamendiliikmete võimuses? Kui see pole senini õnnestunud ameeriklastel, miks peaks see õnnestuma 1,3-miljonilise elanikkonnaga Eestil, kes on – oleme ausad – Hiina jaoks vähetähtis kääbus?