Marti Aavik: äkki segane sõidabki ette

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Imestasin juba aastaid tagasi Eesti auto­juhtide tähelepanelikkuse ja mõistvuse üle, märgates, et väga paljud peatusid vöötraja ees ja andsid mulle teed, kui ma harjumuspäraselt jalgrattal tasakaalu hoides ülesõiduvõimalust ootasin. Vana seadus ei pannud autojuhtidele selleks mingit kohustust, hoopis mina oleksin pidanud tee ületamiseks alati sadulast maha tulema (ülimalt tüütu ju!) – kes ratast käekõrval hoiab, muutub jalakäijaks ja tema tuleks üle tee lasta nii vana kui uue seaduse järgi.

Vaatasin ühel õhtusel tipptunnil auto­joru, mille lõpp mulle kätte ei paistnudki. Tulin sadulast maha ja jäin ootama. Parimal juhul oli see rivi kümnes auto, mis peatus ja mu üle lasi. Juhus? Võib-olla, aga tõele lähemale aitab mõõtmine, nagu inimestele on vahelduva eduga püütud õpetada Galilei või vähemalt Francis Galtoni aegadest.

Ilusate suveilmadega sõidan Tallinna ja lähiümbruse (ratta)teedel «surma eest põgenedes» tunde. Eelmisel suvel panin rattapluusi taskusse paberi ja pastaka ning märkisin üles, kas läheneva sõidukite­rivi esimene auto peatus ülekäiguraja ees ja andis mulle teed või mitte. Osal kordadel seisin, jalgratas käekõrval, osal püsisin sadulas. Mis selgus? Mulle anti teed 2,3 korda enam, kui ma olin sadulas. Kui seisin ratta kõrval, peatus esimene sõiduk 36 protsendil kordadest (78/215) – ülejäänud eirasid seadust. Kui ülekäiguraja servas sadulas kõõlusin, peatus 83 protsenti juhtidest (294/353), ehkki seadus neid selleks ei kohusta.

Mida see näitab? Algse meeldiva hüpoteesi autorooli istunud Eesti inimeste erilisest viisakusest viskasin kõrvale, ehkki tänuks viibata on edaspidigi tore. Sadulas jalgrattur on autojuhile jalakäijast suurem oht. Sa ju ei tea, kas ta jääb teeservale või on silmapilk hiljem sõiduteel. Kokku­põrkes kriibivad ratta teravad osad auto värvi, kapotile lendav keha mõlgib plekki või purustab koguni esiklaasi. Tuleb hakata õiendama kindlustuse ja remonditöökojaga. Võib-olla peab ratturile kiirabi kutsuma, tuleb oodata politseid. Kõik see võtab kohutavalt aega, on närvesööv ning sekeldused ei pruugi piirduda ühe päevaga ja laheneda advokaadi abita. Kellele seda jama vaja on?

Terve mõistusega jalgrattur arvestab loomulikult alati, et kokkupõrkes autoga saab tema rohkem haiget. Samas, üle tee pääseb vist kiiremini, manipuleerides auto­juhtide hirmuga, et «äkki segane sõidabki ette».
P. S. Nende tähelepanekutega ei õhuta ma kedagi ennast ja teisi ohtu seadma. Ületage sõidutee alles siis, kui olete veendunud, et autojuht on teid märganud ja seisma jäänud!