VAHUR LUHTSALU ⟩ Elu oma riigis pole lihtne

Vahur Luhtsalu Foto: Erakogu

• Eestit on sajandeid juhtinud võõrvõimud.
• Eestlased õppisid riiki juhtima alles pärast I maailmasõda.
• Nii ongi kogemust vähevõitu.

Riigi majandus-, kultuuri-, sise-, välis- ja julgeolekupoliitika kujundamine ja elluviimine on pidev ja katkematu protsess, kirjutab artiklisarja neljandas ja viimases osas diplomaat ja kolumnist Vahur Luhtsalu.

Nukuriik, marionettriik, banaanivabariik ja teised analoogsed liitsõnad on kaasajal, aga ka varem olnud ennekõike poliitilise võitluse retoorilised, ilukõnelised relvad nii rahvusvahelises mõõduvõtmises kui ka riikide päevapoliitikas, mille abil võimupositsioone ihaldavad opositsiooniliidrid soovivad täitevvõimu teostavate oponentide pihta suunatud süüdistustele anda suuremat kaalu, õõnestada võimul olijate autoriteeti ja avalikkuse toetust konsolideerides saavutada võimul olijate leerilt järeleandmisi, kompromisse või hoopistükkis taandumist võimu juurest.

Kui riiki valitseb keskmisest rangem võimurežiim, võib nukuriigi või teiste sarnaste sõnade sagedastel kasutajatel, kuid eriti vilepuhujatel, tõerääkijatel, kes täitevvõimu korruptsiooni ja muid valgustkartvaid asju esile toovad või ohustavad tema narratiivide elujõulisust, tekkida probleeme ka riigi julgeolekuasutuste, poliitilise salapolitsei esindajatega, mille eredaks näiteks olid omal ajal Gestapo Hitleri režiimi päevil või ka KGB tegevus Nõukogude Liidus ja Eesti NSVs. Riikide valitsuste, tipp-poliitikute tegevusele hinnangute andmine, riigi edasiminekute, aga ka taandarengute põhjalikum analüüs algab enamasti siis, kui aset leidnud sündmustest on juba möödunud aastad, isegi aastakümned ja kõne all olevat ajalooperioodi kajastavad arhiivimaterjalid ning kirjapandud memuaarid muutuvad uurijatele ja avalikkusele kättesaadavaks.

Näiteks I maailmasõja järgse, paarkümmend aastat elus püsinud Eesti Vabariigi ja II maailmasõjale järgnenud Eesti NSV puhul, epohh, mis sai ümber ligikaudu 50 aastaga ja mille juhid on valdavalt juba lahkunud siitilmast, on seda kahtlemata lihtsam teha, kui taasiseseisvunud Eesti Vabariiki tema algusaegadel juhtinud inimeste tegudele võimalikult objektiivse ajaloolise hinnangu andmine omaaegseid sotsiaal-majanduslikke, sise- ja välispoliitilisi olusid arvesse võttes.

Einar Laigna, endine vaimulik ja kaitsejõudude ohvitser, esitleb oma loengute kuulajatele tihti Eesti alasid vallutanud organisatsioonide ja riikide vappe, illustreerides tõsiasja, et Eesti aladel pole riigivõim kunagi olnud püsiv, erinevalt näiteks meie läänenaabrist Rootsi Kuningriigist, mis on olnud hästiorganiseeritud riik läbi aastasadade. Kõige pikemalt on tänase Eesti alasid valitsenud ühelt poolt Saksa ordu ehk Teutooni ordu, peakorteritega eri aegadel Palestiinas, Veneetsias, Preisimaal ja mujal ning selle Liivimaa haru, Liivi ordu – kokku enam kui 300 aastat – ja teisalt Vene impeerium ja selle järglane Nõukogude Liit – kokku enam kui 250 aastat. Taani, Poola ja Rootsi kuningriigid pole suutnud oma mõju Eesti aladel sedavõrd pikalt hoida.

Viimaste aastakümnete ja -sadade jooksul on Vene impeeriumi eesotsas, mille koosseisu kuulusid Eesti- ja Liivimaa kubermangud ja viimaks ka Eesti NSV, vahetunud üsna mitu tsaari ja kommunistliku partei peasekretäri, kelle nimesid teatakse ja tegusid mäletatakse üpris hästi. Oluliselt vähem mäletatakse aga Eesti alasid Poola ja Rootsi kuningriikide ning hiljem Vene impeeriumi tiiva all valitsenud Eestimaa ja Liivimaa rüütelkonda ja nende peamehi, maamarssaleid, kes sisulises mõttes olid majahoidjateks ja korrapidajateks, alates peamees Tönnes Maydellist (?–1600), lõpetades Eduard von Dellingshauseniga (1863–1939) ning maamarssal Otto von Mengdenist (1600−1681), lõpetades Adolf Konstantin Jakob Pilar von Pilchauga (1851–1925).

Eesti aladel pole riigivõim kunagi olnud püsiv, erinevalt näiteks meie läänenaabrist Rootsi Kuningriigist, mis on olnud hästiorganiseeritud riik läbi aastasadade.

Eestimaa ja Liivimaa rüütelkonnad on olnud kõige püsivamad võimuinstitutsioonid Eesti aladel kuni Eesti Vabariigi tekkeni, sõltumata sellest, millise suurriigi käes meie esiisade maa parasjagu oli. Siis tuli aga 20. sajand, meie oma riik ja vaatamata suurtele ühiskondlikele muutustele, sealhulgas Eestimaa ja Liivimaa rüütelkonna taandumisele võimupositsioonidelt, pole see sajand maarahvast hellitanud. Nii Esimene-Teine maailmasõda kui ka vastloodud ja taasiseseisvunud Eesti Vabariigi majandusraskused ning hilisem 2008. aasta majanduskriis on eestlaseid, aga ka teisi selle maa rahvaid, põliselanikke nii tapnud kui ka mööda maailma laiali pillutanud. Mida lähemad kümnendid toovad, ei tea, aga taas on taevas hoiatusmärgid ja kiri seinal.

Tsiteerin enam kui 20 aastat tagasi teispoolsusse lahkunud president Lennart Meri kõnet Eesti Vabariigi 80. aastapäeval, mida omakorda refereeris käesoleva artiklisarja esimeses osas mainitud ajaleht Sakala oma juhtkirjas «Riik – see oleme ju meie» 1999. aastal: «Rahvas on pettunud. Rahvas ei tunne uhkust oma poliitikute, oma parlamendi, oma erakondade üle, rahvas ei usalda ei õigussüsteemi ega politseid, rahvas on nõutu … Ämbrisse astumine, skandaal, katastroof, sügav hämming ning «au ja väärikuse» kaitsmine kohtus on Eesti Vabariigi kodaniku igapäevane lugemisvara. Rahval on õigus küsida: kas see ongi Eesti Vabariik?»

Nüüd, enam kui 25 aastat pärast nende ridade kirjutamist ja ettelugemist võib samuti küsida – kui palju on vahepealse ajaga muutunud? Väliselt ja ka sisuliselt on toimunud paljugi – oleme juba 20 aastat olnud Euroopa Liidu ja NATO liige, enam kui kümme aastat Schengeni viisaruumi ja eurotsooni liige, toimib kaubandus ELi liikmete, eeskätt Soome ja Rootsiga. Lisaks kuulume paljudesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse.

See on kõik kena ja kiiduväärt, aga kui tugevad on 33 aastat tagasi taasiseseisvunud riigi moraalsed, sotsiaal-majanduslikud alused? Kas nii tugevad, et veavad ka 21. sajandist läbi ja kaugemale? Tundub, et sarnased probleemid, mida tõi president Lennart Meri välja siis, 1990ndate lõpus, on iseloomulikud ka tänasele Eesti riigile ja lisaks on tekkinud üksjagu uusi ohte.

Eestimaa ja Liivimaa rüütelkonnad on olnud kõige püsivamad võimuinstitutsioonid Eesti aladel kuni Eesti Vabariigi tekkeni, sõltumata sellest, millise suurriigi käes meie esiisade maa parasjagu oli.

Riigi (formaalne) iseseisvus ei taga automaatselt edukat juhtimist ega ühiskonna ja tema majanduse terviklikku ja sujuvat arengut. Meie kaasaja juhtimisprobleemide algallikat tuleb tõenäoliselt otsida kaugemast minevikust, mil selle maa põliselanikel, talurahval ei tulnud eriti pead vaevata sellega, kuidas riigieelarvet kokku panna, riigikaitset arendada, ehitada teid, raudteid või sadamaid, emiteerida oma raha jne. Kõige sellega tegelesid kas ordumeistrid, Rootsi kuningad või Vene tsaarid, ametimehed Stockholmis või Peterburis või rüütelkonna liikmed Eesti- ja Liivimaa kubermangudes.

Maarahva, olgu eestlase või liivlase ülesandeks kuni 20. sajandi alguseni oli piltlikult öeldes künnihobusega vajalikud ehituskivid, palgid või liiprid kokku vedada, paika panna vastava korralduse peale, saada mõned taalrid või rublad peo peale ja sellega asi ka enamasti piirdus ehk nagu mõned aastad tagasi meie seast lahkunud Riho Sibul laulis: «Lihtne on elu mul siin Liivimaal. Ma teen tasapisi tööd ja mu lemmiklaul on pastoraal.»

Ühiskondlikke protsesse paremini tajuma ja ka riiki juhtima õpiti alles pärast I maailmasõda üle kivide ja kändude, millele ka armastatud rahvakirjanik Anton Hansen Tammsaare on osundanud oma kirjutistes. Paraku see kogemus jäi võrdlemisi lühikeseks. Arvestades Eesti- ja Liivimaa käänulist ajalugu, pole ka imeks pandav, kui tänase Eesti Vabariigi poliitikas ja riigijuhtimises osalejad näivad tihti provintsi- või kubermangumentaliteediga nalja- ja pullirahvana, kelle fookuses on pigem karjäär Euroopa Liidu ja NATO institutsioonides või rahvusvahelistes organisatsioonides ja alles seejärel iseseisva Eesti rahva ja riigi terviklik areng ja edenemine. Arvatavasti on meil siiski ka sääraseid riigimehi Eestis, kellele saab südamerahus pärast valimisi riigiohjad usaldada, muretsemata võimalike kuritarvituste pärast.

Riigi majandus-, kultuuri-, sise-, välis- ja julgeolekupoliitika kujundamine ja elluviimine on pidev ja katkematu protsess. Kuidas see kulgemine seest- ja väljastpoolt vaatlejale tundub, olgu Eestis või välismaal, võib olla vägagi erinev. Mõni võib tänases Eesti Vabariigis näha Läänemaailma demokraatia, sõnavabaduse ja turumajanduse ideaalile lähenevat riiki, teine aga tunnetada sarnasust banaanivabariigiga. Kolmandatel pole mõttes aga muud, kui kasumit teenida või palgapäevast palgapäevani kuidagi ära elada – kas see igapäevane sagin leiab aset iseseisvas ja sõltumatus riigis või banaanivabariigis, on juba teisejärguline küsimus ega oma põhimõttelist tähtsust kasumiteenimise ja äraelamise kõrval.

Ühiskondlikke protsesse paremini tajuma ja ka riiki juhtima õpiti alles pärast I maailmasõda üle kivide ja kändude, millele ka armastatud rahvakirjanik Anton Hansen Tammsaare on osundanud oma kirjutistes.

Ajad on aga kiires muutumises ja kui viimastel aastakümnetel mõned Eesti tippintellektuaalid kõnelesid esimesest, teisest ja isegi kolmandast Eestist, siis kaasajal tundub, et me kõik istume tänase seisuga ühes paadis ja peame leidma sobiva viisi, kuidas globaalses täiuslikus tormis oma riigilaevaga vee peale jääda.

Nukuriik on pigem siiski negatiivse alatooniga subjektiivne hinnang ja fiktsioon. Füüsilisel kujul pole ei nukuriiki ega ka riiki isegi olemas. On aga riiki kui avalik-õiguslikku organisatsiooni iseloomustavate parameetrite, muutujate üldsumma, mis annab kokku kas miinus- või plussmärgiga arengud, tulemused ühiskonna vajaduste rahuldamisel, millest aja kulgedes saab põlisrahva ja seda raamiva riigi ajalugu.

Kui tulemused on pikemat aega positiivsed, ühiskonna peamised vajadused rahuldatud, kestab rahvas ja tema riik oma tõusude ja mõõnadega aastakümneid, harvemini aastasadu ja -tuhandeid meie planeedil. Kui peamiselt negatiivsed, vajub rahvas ja tema keel inimkonna ajaloo ookeani või kui soovite – sohu, nagu on juhtunud kunagi liivlastega, rahvas, kelle kõrgajaks jäi arvatavalt ristisõdade-eelne ajastu.

Ja liivlased on vaid piisk meres, sest eeldatavalt ligi 3000 keelt võib kaduda maailmast 21. sajandi jooksul, sõltumata sellest, kas neil rahvakildudel on oma riik või mitte, sest rahvuse kestmist ja arengut ei määra tingimata oma riigi olemasolu, mille heaks näiteks on baskid, katalaanid, šotlased jt. Loodus tühja kohta ei salli, mistõttu hääbunud rahvakildude asemele tulevad uued, elujõulisemad rahvused, tsivilisatsioonid, kes teiste kogemust uurides on ehk targemad neist, kes soosse uppusid.

Erinevalt riigist on eestlane, eesti inimene, kes tunnetab oma sidet isamaaga ja armastab seda maalappi nagu lihast ema ja isa, aga reaalne fakt. Riik koos ametliku sümboolika ja nimetusega Eesti Vabariik on nende inimeste kaitseala ja riigi põhiseadus selle kaitseala eeskiri. Ja kui riigitüüri tänastel hoidjatel tarkust, oskuseid ja autoriteeti napib, tuleb vähemalt kaitseala eeskirjadest rangelt kinni pidada, et kunagi loodud vabariik – vaba riik – ei triiviks märkamatult allavoolu ajuvaba nukuriigi suunas.