:format(webp)/nginx/o/2022/12/28/15048937t1haad2.jpg)
/nginx/o/2024/09/06/16338343t1h2edc.jpg)
Demokraatlike riikide poliitikud on ajast aega pidanud päevikuid. Vabas maailmas võib kriitilisi ja ausaid märkmeid teha, keegi ei pane selle eest vangi ega lase maha. Ent diktaatorlikes riikides võib päevikupidamine maksta elu. Seda hinnatavam on Nõukogude Liidu esimese ja viimase presidendi Mihhail Gorbatšovi pikaajalise abi ja välisnõuniku Anatoli Tšernjajevi aastatel 1972–1991 peetud päevik.
Tšernjajev alustas päeviku pidamist Brežnevi seisaku ajal 1972. aastal. Päevikutes kirjeldab ta oma tööd, osalemist NLKP poliitbüroo koosolekutel, nomenklatuuri datšades peetud mõttevahetusi ja pidusid, samuti diktatuuririigi igapäevast olmet.
2004. aastal annetas tollal 83-aastane Tšernjajev oma päevikute originaalid George Washingtoni ülikooli juures töötavale riiklikule julgeolekuarhiivile, et kindlustada neile püsiv juurdepääs väljaspool aina autoritaarsemaks muutuvat Venemaad.
Pärast seda hakkas arhiiv alates autori 85. sünnipäevast 25. mail 2006 avaldama iga järgneva aasta samal kuupäeval ühe aastakäigu Anatoli päevikust. 2006. aasta mais avaldati Tšernjajevi 1985. aasta inglise keelde tõlgitud päevik.
See hõlmas Mihhail Gorbatšovi valimist NLKP keskkomitee (KK) peasekretäriks. Päevik annab ülevaate Gorbatšovi valimisest ja sellega seotud poliitilisest võitlusest. Ent käesolev artikkel käsitleb aasta varasemat perioodi ehk 40 aasta vanuseid märkmeid, mis on päeviku pikim ja teemade poolest kõige mitmekesisem osa.
Suurte lootuste aasta – 1984
Tšernjajevi jaoks oli 1984. aasta suurte ootuste aasta. Aasta varem oli USA president Ronald Reagan oma 23. märtsi kõnes välja kuulutanud strateegilise kaitseinitsiatiivi ehk nn tähesõdade programmi. See nägi ette tuumarelvaga ballistiliste rakettide tõrjesüsteemi rajamist kosmosesse. Detsembris 1983 alustas Reagani administratsioon Pershingi rakettide paigutamist Euroopasse ja Nõukogude Liit loobus relvastuskontrolli läbirääkimistest.
Kui Andropov 1984. aasta veebruaris suri, mõtles Tšernjajev tulevikule ja lootis, et järgmiseks peasekretäriks määratakse Gorbatšov, mitte järjekordne sent surmale võlgu vanur. «Vaene Venemaa. Kas Andropovi ajastu on lõppenud? Kas neil on piisavalt vastutust riigi ees, et määrata Gorbatšov!?»
Tšernjajev uskus, et riik areneks noorema peasekretäri juhtimisel edasi. Kuid juba 14. veebruaril väljendas ta sügavat pettumust. Impeeriumi uut juhti Konstantin Tšernenkot kirjeldas ta intellektuaalselt keskpärase ja viletsa, harimatu ja kultuuritu aparatšikuna selle sõna kõige halvemas mõttes.
Samal ajal NSV Liidu sotsiaalne ja majanduslik olukord üha halvenes. Riiki valitsesid paadunud stagnandid: välisminister Andrei Gromõko ja kaitseminister Dmitri Ustinov, kes vihkasid läänemaailma kogu hingest. Tšernjajevi meelest oli Gromõko lausa ohtlik inimene. «Tema arvukate vihjete sisuks on karm vastasseis läänega: ei mingeid läbirääkimisi enne, kuni ei eemaldata rakette Euroopast.» Tšernjajev, vastupidi, leidis, et NSV Liit peab vastama Reagani rahuvihjetele vastutulelikult, kuna Ida-Euroopa liitlased tahavad parandada suhteid läänega.
/nginx/o/2024/09/06/16338346t1h323d.jpg)
Kindralstaabi ülem marssal Sergei Ahromajev tegi keskkomitee 4. juuni istungil ettekande «Kaasaegse sõja iseloomust», näidates USA materjale NATO relvastusest ja sõjastsenaariumidest. Tšernjajevile avaldasid muljet lääne relvastus, selle tootmiskulud ja võimekus, millele vastamine samaga oleks andnud Nõukogude majandusele surmahoobi.
Marssal pooldas aga impeeriumi üleviimist sõjaaja majandusele. Umbes sellisele, milles Venemaa Föderatsioon 40 aastat hiljem tegutseb. Tšernjajev mõtles samal ajal üleilmsele enesetapusõjale: «See tähendaks, et peaksime kulutama niisama palju ja isegi rohkem. Milleks? Et valmistada ette inimkonna enesetappu? Hullumeelsus! Tahtsin marssalilt küsida: «Aga mis siis, kui läheksime ja hävitaksime kõik relvad? Seejärel ütleksime maailmale, et meile on küllalt! Terve mõistus on võitnud. Mis juhtuks? Kas ameeriklased ründaksid meid!?»»
Need sõnad näivad nagu varajane versioon sellest, mida ta hiljem, 1986. aastal, kirjutas vastuseks Gorbatšovi 15. jaanuari 1986. aasta ettepanekule tuumalõhkepeade vähendamiseks: «Keegi ei ründa meid isegi siis, kui täielikult relvituksime.»
Teises 1984. aasta päevikus kirjeldatud episoodis kogunesid parteilased ühes Serebrjanõi Bori datšas, kus nad töötasid uue parteiprogrammi eelnõu kallal ja lõõgastusid pärast tööd: «Aleksandrov nimetab teiste inimeste ees Gromõkot ohtlikuks seniiliks, aeg-ajalt kasutatakse terminit duokraatia Gromõko ja Ustinovi kohta; vilkalt arutatakse karmi poliitika üle Ameerika Ühendriikide suhtes: töötame Reagani tagasivalimise nimel.»
Ungarlased kurdavad sovettide ülbuse üle
Nagu ka varasemates päevikutes, kritiseeris Tšernjajev teravalt oma ülemust, keskkomitee sekretäri ja rahvusvahelise osakonna juhatajat Boriss Ponomarjovi, keda ta nimetas «luitunud aparatšikuks», kelle peamine eesmärk on meeldida oma ülemustele ja saada poliitbüroo liikmeks.
Tšernjajev näeb end idealistina võrreldes Ponomarjoviga, kel on kinnisidee omaenda rollist Nõukogude poliitika kujundamisel, nõudes Tšernjajevilt kõnede ja programmiliste artiklite mustandite koostamist. Tšernjajev kirjutab pärast üht vestlust Ponomarjoviga: «Meie vaene partei, mis hoiab sellist auahnet tühikargajat oma juhtkonnas nii palju aastaid!»
1984. aasta mai lõpus külastab Tšernjajev Ungarit. Ta kohtub oma vana sõbra Gyula Horniga, kellest saab 1980ndate lõpus üks Ungari juhtivaid reformijaid, seejärel välisminister ja aastatel 1994–1998 Ungari peaminister. Ungarlased räägivad Tšernjajeviga üsna avalikult iseseisvusest ja läänelembusest.
Ungarlased kurtsid raskekäelise ja lugupidamatu Moskva poliitika üle: «Kui lugupidamatult ja ebasõbralikult me käitusime, kui ei teavitanud ega leppinud eelnevalt kokku olümpiamängudel osalemisest keeldumist. Kuidas sai nii ebaviisakalt näidata oma lugupidamatust sõprade vastu, et seada nad silmitsi fait accompli’ga, jättes nad oma rahva ja sportlaste ees lolliks?» Jutt käis 1984. aasta Los Angelese olümpiamängudest, mida NSVL boikoteeris ja kuhu ka enamik selle satelliitriike jättis minemata.
1984. aastal käis viiendat aastat Afganistani sõda. Babrak Karmali režiim toetus Kremli nõunikele. 9. augusti poliitbüroo istungil rääkis kaitseminister Ustinov, et «bandiidid» – st, need, kes ei soovinud okupante oma riiki – kontrollivad 80 protsenti riigist. Isegi Kabulis ei ole korda. Häda olla selles, et nn vabastatud aladel ei rakendanud kohalikud «nõukogude režiimi». Venelased said vaevalt mõnest piirkonnast lahkuda, kui «bandiidid» naasid koju.
RAAMAT
/nginx/o/2024/09/06/16338350t1h6d2d.jpg)
Tšernjajevi päeviku üks aasta – 1991 on ilmunud eesti keeles.
Anatoli Tšernjajev «1991. aasta. NSV Liidu presidendi abi päevik»
Vagabund, 2006
282 lk
Tšernjajev puutus kokku ka mälestustega Stalini kuritegudest, mida varjati isegi pärast 20. parteikongressi. Ta kohtus parteiajaloolasega, kel oli täielik juurdepääs Stalini tapatalgute dokumentidele. Ajaloolane Zaitsev – siin ilmselt Tšernjajev või tõlkija eksis, mõeldes Nõukogude repressioonide ja Gulagi ajaloo uurijat Viktor Zemskovi – rääkis: «Seal on kohutavaid asju. Näiteks 145 tööstusjuhi nimekiri. Allkirjastatud: Molotov, all Stalini allkiri. Stalini käekirjas on kõigi nimede vastas sulg: «Kõik maha lasta!»
Zemskov oli ainus ajaloolane, kes pääses arhiivi ja sai juurdepääsu OGPU, NKVD, MGB ja MVD koostatud statistilistele aruannetele, misjärel see suleti. Kuigi poliitbüroo oli toimunuga kursis, ei olnud kooliõpikutes tapatalgutest ridagi. Tšernjajev oli nördinud, et veel 1980. aastatel igatses ühiskond Stalini-suguse sõjaroimari järele.
Nõukogude fassaad erineb tugevalt päriselust
Tšernjajev kirjeldas Türkmenistani esimese sekretäri Muhammetnazar Gapurovi ettekannet poliitbüroole, milles ta paljastas, et «avalikkuse ees paistab, et inimesed elavad Nõukogude normide järgi, kuid külas järgivad šariaadi seadusi. Poisid on ümber lõigatud, matused toimuvad sada protsenti koraani reeglite järgi. Naised on sunnitud koju jääma, kaasavara süsteem on laialt levinud ja olukord näeb välja üsna keskaegne».
«Võib-olla peaksime kõik need türkmeenid koos tadžikkide, usbekkide, eestlaste ja teistega persse saatma: las teevad ise, mida tahavad!»
Gorbatšov ei uskunud oma kõrvu. Tšernjajevi mõtisklus oli aga ootamatult radikaalne: «Võib-olla peaksime kõik need türkmeenid koos tadžikkide, usbekkide, eestlaste ja teistega persse saatma: las teevad ise, mida tahavad!»
Tšernjajev lootis, et Gorbatšovist saab Andropovi järeltulija, ent nii ei läinud. Ja nii võrdles ta energilist Gorbatšovi loiu ja astmaatilise Tšernenkoga. 1984. aasta juunis saadeti Gorbatšov pärast mõningaid vaidlusi – minna tahtis Boriss Ponomarjov – Kremli esindajana Itaalia kommunistliku partei juhi Enrico Berlingueri matusele.
Anatoli Tšernjajev
:format(webp)/nginx/o/2024/09/06/16338354t1h8662.jpg)
- 25.05.1921–12.03.2017
- Osales Teises maailmasõjas.
- Pärast sõda pöördus tagasi Moskva Riikliku Ülikooli ajaloo osakonna õpingute juurde, mille lõpetas 1948. aastal.
- 1950–1958 õpetas Moskva Riiklikus Ülikoolis lähiajalugu.
- 1958–1961 töötas Prahas ajakirja «Rahu ja sotsialismi probleemid» toimetuses.
- 1961. aastast mitmel ametikohal keskkomitee (KK) rahvusvahelises osakonnas, 1970–1986 KK rahvusvahelise osakonna juhi Boriss Ponomarjovi asetäitja.
- 1986. aastal sai temast NLKP KK peasekretäri Mihhail Gorbatšovi, hilisema NSV Liidu presidendi välispoliitiline nõunik.
- Tšernjajev avaldas viis monograafiat ja arvukalt artikleid nõukogude ja vene, Euroopa ja USA ajakirjades.
Tšernjajev jälgis põllumajandussekretäri, olles veendunud, et temast saab järgmine riigijuht. «Imetlesin Gorbatšovi: ta on kiire reageerimisvõimega ja valmistunud; enesekindel, täpne ja võimeline aru saama küsimuse ivast; leidma lahendusi; osutama praktilistele meetmetele ja isegi ähvardama, kui asjad on täiesti käest ära. Ühesõnaga, meil on järeltulija!»
Ent keskkomitee rahvusvahelise osakonna juhataja Ponomarjov põlgas Gorbatšovi, pidades teda algajaks agraarsekretäriks, kes oli kaks korda välismaal käinud ja uskus, et on kõike õppinud. «See ülbus läks Ponomarjovile kalliks maksma. Seda enam, et see suunati inimese vastu, kes on Ponomarjovist kõigis parameetrites kordades parem, sealhulgas oma intellekti, hariduse, põhimõtetest kinnipidamise ja korralikkuse poolest,» kirjutas Tšernjajev.
Gorbatšov konsulteeris Tšernjajeviga, hinnates tema arvamust, eriti enne teedrajavat reisi Suurbritanniasse 1984. aasta detsembris, mille käigus Gorbatšov avaldas peaminister Margaret Thatcherile sügavat muljet kui mees, kellega saab asju ajada.
Gorbatšovist sai 11. märtsil 1985 NLKP keskkomitee peasekretär ja 15. märtsil 1990 Nõukogude Liidu esimene ja viimane president. Pärast impeeriumi kokkuvarisemist järgnes Tšernjajev presidendile Gorbatšovi sihtasutusse, kus jätkas oma teadustööd, saades üheks olulisemaks ajaloolise tõe eestkõnelejaks perestroika ajal.
1990. aastatel oli ta usin kirjanik, osales arvukatel konverentsidel, olles ühtlasi abiks paljudele Venemaa ja lääne külma sõja uurijatele. Tšernjajev jäi Gorbatšovi lähedaseks kaastöötajaks kuni oma surmani 2017. aastal.
Tšernjajevi päeviku originaal on loetav veebis ning tõlge inglise keelde.