Teisisõnu, erinevalt sotsiaaldemokraatlikest valitsustest on praegune Rootsi paremtsentristlik valitsus seisukohal, et inimesed teavad riigist paremini, mida oma rahaga teha, ning et see stimuleerib majanduskasvu riigikapitalismist paremini. Sama tegi edukalt USA majanduse käivitamiseks omal ajal Ronald Reagan ning teeb praegu argentiinlaste majanduse käivitamiseks sealne uus president Javier Milei, kes on algatanud lisaks laialdase erastamise. Üsna pea saame näha, kas klassikaline majanduse stimuleerimine mõjub taas Rootsis ja argentiinlaste maal positiivselt.
Alles eelmises juhtkirjas rõhutas Postimees vajadust Eesti riigisektorit kärpida. Meie riigi tulud on viimase kümne aasta jooksul kahekordistunud, kuid kulud samal ajal kasvanud 130 protsenti, kirjutab Postimehe ajakirjanik Liina Laks loos «Kohad, kust saab sadu miljoneid kokku hoida – ja kohe!». Oleme korduvalt kuulnud väiteid, et riigisektoris on raske kokkuhoiukohti leida – me ei saa ju kärpida õpetajate, politseinike, päästeametnike palku. Tegemist on siiski otsitud ettekäändega, sest suured kulukohad on hoopis mujal.
Liina Laksi lugu näitab veenvalt, miks riik ei ole hea peremees ja miks eeldab riigi rahanduse kordategemine ka riigi kulude ülevaatamist. Kui paadis on augud, võivad pumpajad palehigis vahetustega töötada, kuid varem või hiljem jõud raugeb ning paat upub ikkagi. Teisisõnu, Eesti tööstus ja eksport ei suuda nii palju raha sisse tuua, kui palju suudab Eesti riik kulutada. Seepärast tuleb selgeks teha, millised kulutused võiks Eesti riik praegu lõpetada või edasi lükata. Postimehe majandusajakirjaniku väljapakutu pole mõistagi ammendav, kuid on alustuseks piisav tõend, et kärpetööpõld on suur ja lai.