JUHANI JAEGER ⟩ Linn ei kuulu ainult linlastele

Tipptund Stockmanni ees. Foto: Rasmus Rebase

Eesti väikelinnadest kuni suurte tõmbekeskusteni nagu Tallinn ja Tartu, levib üha enam arusaam, justkui oleks linnad vaid nende elanike päralt. Selline suhtumine on ekslik ja ohtlik, ahendades meie arusaama ühiskonna toimimisest, kirjutab jalakäija, jalgrattur, autojuht ja mootorrattur Juhani Jaeger (Isamaa).

Ühiskondlikku ruumi tuleb kasutada jagatud vastutuse põhimõttel. Jagatud vastutus tähendab igaühe panust, aga ka vastastikust mõistmist ja hoolimist. Mul on südamest hea meel iga Kalamaja hipsteri (kirjanduslik kujund) pärast, kes on suutnud oma elu korraldada selliselt, et nii kodu, töö, kaubandus kui ka meelelahutus mahuvad 15-minutilise jalutuskäigu raadiusesse. See on tore ja see on erand. Isiklikku isoleeritud sotsiaalset ökosüsteemi saavad endale lubada väga vähesed. Üleüldises plaanis ei ole see sotsiaal-majanduslikult võimalik. Seda tõika eirab teatud osa 15 minuti linna propagandistidest oma (loodetavasti heast tahtest ajendatud, ent praktikas eluvõõrastes) mõtteavaldustes järjekindlalt.

Linnad – ei suured ega väikesed, ei Eestis ega mujal – ei funktsioneeri isoleeritud saartena. Iga linn toimib oma piirkonna tõmbekeskusena. Linn on nagu süda, mis pumpab elu, unistusi, raha, tarkust, tarbimist ja toorainet läbi organismi, mille osaks on kogu tagamaa. Ja tagamaa on kaugelt enam kui lähemad äärelinnad või vallad. Lõuna-Eesti on Tartu tagamaa (250 000 vs. 120 000 elanikku). Tallinn Eesti pealinnana on eriolukorras. Tallinna tagamaa on eelkõige Põhja-Eesti, kuid meie riigi väiksuse tõttu peaaegu kogu Eesti oma 1,3 miljoni elanikuga.