JUHANI JAEGER ⟩ Linn ei kuulu ainult linlastele

Tipptund Stockmanni ees. Foto: Rasmus Rebase

• Linnad – ei suured ega väikesed, ei Eestis ega mujal – ei funktsioneeri isoleeritud saartena.
• Tõmbekeskuse teke on iseeneslik, mitte administratiivne.
• Olgu eelistuseks jalgratas või auto – valik on enamasti subjektiivne.

Eesti väikelinnadest kuni suurte tõmbekeskusteni nagu Tallinn ja Tartu, levib üha enam arusaam, justkui oleks linnad vaid nende elanike päralt. Selline suhtumine on ekslik ja ohtlik, ahendades meie arusaama ühiskonna toimimisest, kirjutab jalakäija, jalgrattur, autojuht ja mootorrattur Juhani Jaeger (Isamaa).

Ühiskondlikku ruumi tuleb kasutada jagatud vastutuse põhimõttel. Jagatud vastutus tähendab igaühe panust, aga ka vastastikust mõistmist ja hoolimist. Mul on südamest hea meel iga Kalamaja hipsteri (kirjanduslik kujund) pärast, kes on suutnud oma elu korraldada selliselt, et nii kodu, töö, kaubandus kui ka meelelahutus mahuvad 15-minutilise jalutuskäigu raadiusesse. See on tore ja see on erand. Isiklikku isoleeritud sotsiaalset ökosüsteemi saavad endale lubada väga vähesed. Üleüldises plaanis ei ole see sotsiaal-majanduslikult võimalik. Seda tõika eirab teatud osa 15 minuti linna propagandistidest oma (loodetavasti heast tahtest ajendatud, ent praktikas eluvõõrastes) mõtteavaldustes järjekindlalt.

Linnad – ei suured ega väikesed, ei Eestis ega mujal – ei funktsioneeri isoleeritud saartena. Iga linn toimib oma piirkonna tõmbekeskusena. Linn on nagu süda, mis pumpab elu, unistusi, raha, tarkust, tarbimist ja toorainet läbi organismi, mille osaks on kogu tagamaa. Ja tagamaa on kaugelt enam kui lähemad äärelinnad või vallad. Lõuna-Eesti on Tartu tagamaa (250 000 vs. 120 000 elanikku). Tallinn Eesti pealinnana on eriolukorras. Tallinna tagamaa on eelkõige Põhja-Eesti, kuid meie riigi väiksuse tõttu peaaegu kogu Eesti oma 1,3 miljoni elanikuga.

Tõmbekeskus elab tagamaa arvel

Külakeskus on ümbritsevate talude «oma». Vallakeskus omakorda toimib ümbritsevate külade südamena. Samamoodi on maakonnalinnad ümbritseva piirkonna keskuseks, pakkudes töökohti, haridust, meditsiiniteenuseid, kultuuri ja meelelahutust. Linnad teenivad laiemat piirkonda, mitte ainult oma administratiivseid piire. Seda tõsiasja ei tohi lapsikult eirata.

Tõmbekeskuse teke on iseeneslik, mitte administratiivne. Selle on välja kujundanud piirkonna sotsiaal-majanduslikud suhted pikema aja jooksul. Administratiivsete otsuste langetamisel tuleb sellega arvestada.

Linnainimesel ei ole eksklusiivset õigust öelda, kuidas tagamaade elanikud peaksid linna kasutama. Kui ühiskonnas on pikema aja jooksul kujunenud välja hajaasustuse elanike sõltuvus linnast, siis on legitiimne ka nende ootus linna pakutavaid võimalusi ilma ebamõistliku pingutuseta kasutada. Linnaplaneerimisel tuleb seda arvesse võtta võrdväärselt linna administratiivpiirides elavate inimeste ootustega.

Tallinna liiklus on kogu Eesti asi

Tallinna abilinnapeade vaheline vägikaikavedu on mingis mõttes pinnavirvendus vohavast eluvõõrusest. Vaidlus sõiduridade, parkimiskohtade või jalgrattateede pärast ei ole tallinlaste siseasi. Otsused mõjutavad iga päev tuhandeid inimesi Harju- ja Raplamaalt, Läänemaalt, Virumaalt, Järvamaalt. Mõjutavad ka ülejäänud Eestit, sest ilma pealinnata lihtsalt ei saa.

Tõmbekeskuste käsitlus ainult nende elanike omadena viib ressursside ja võimaluste ebaõiglase jaotumiseni ja maapiirkondade elanike tõrjumiseni. See ei ole mitte ainult ebamõistlik ja ebaõiglane, vaid ka lühinägelik, kuna hakkab pikemas perspektiivis piirama ühiskonna arengut tervikuna. Eesmärk peaks olema ühenduse loomine ja liikuvuse parandamine, mitte tõmbekeskuse ja tagamaa eraldamine. Lõpuks peab tädi Maali ikkagi autoga turule pääsema, või vähemalt mõistma, miks ta seda ei saa.

Demokraatiast ei piisa, vaja on empaatiat ja tarkust

Kuidas aga võtta arvesse ühiskonna vajadusi tervikuna, kui Kalamaja hipsteritel on võimalik kohalikel valimistel autod Tallinnast piltlikult öeldes välja hääletada?

Maailmas on kaks väga keerulist asja:

A) Teha otsuseid, mis on korraga nii demokraatlikud, õiglased kui ka targad. 

B) Muuta täiskasvanud inimese hoiakuid.

Tegelikult on A lootusetu. Õigemini: ainus võimalus saada demokraatlikul teel õiglaseid ja tarku otsuseid on järjepidevalt tegeleda ühiskonna hoiakutega.

Liikuvusküsimuses tähendab see, et linnaelanik, kes on suutnud oma elu korraldada selliselt, et tema kodu, töö, pood ja meelelahutus jäävad 15 minuti jalutuskäigu raadiusesse, on empaatiline inimeste suhtes, kelle elukorraldus on teistsugune. Mõistmine tähendab muu hulgas seda, et ta ei toeta poliitikat, mis piirab inimeste vabadust oma elukorralduse ja liikuvuse üle ise otsustada. Muidugi on see kõik keeruline, nõuab dialoogi ja enesearengut.

Olgu eelistuseks jalgratas või auto – valik on enamasti subjektiivne. Siinkohal tuleb mõlemal poolel astuda samm tagasi, sest irratsionaalse tasandi võimuvõitlus Kalamaja hipsterite ja tädi Maalide vahel ühiskonda edasi ei vii.