TOOMAS ALATALU ⟩ Venemaa natsijaht – Saksamaa, Ukraina, Soome

Kremli tornid. Pilt on illustreeriv. Foto: IMAGO/Vladimir Astapkovich

Suur ja lõputuna tunduv sõda on tänagi paljus sama arusaamatu kui oli seda sõdimiste alguses. Kõik algas ju nagu rohelistest mehikestest, kes nagu kedagi ei esindanud, aga ronisid relv käes Krimmi ja Donbassi võimuhoonete akendest sisse, kirjutab politoloog Toomas Alatalu.

Kulus kolm nädalat enne, kui Venemaa president, - kes oli küll sähvanud, et säärased mundrid on igas külapoes müügil, - teatas, et käib hoopiski vallutussõda naabri vastu, kus venelased ja vene keel olla ohtu sattunud. 2004. aastast kujunenud üksteise mõistmine ja semutsemine suurriikide liidrite oli korraks peatunud pärast Venemaa kallaletungi Gruusiale, ent agressorile andestati (mõni tegi seda öötundidel) ja ka juunis 2014 oli Putin koos kõigiga Normandias! Sõjategevus ja Malaisia reisilennuki allatulistamine otsustasid USA lahkumise konfliktist ning sõda Euroopas jäi Saksa ja Prantsuse liidrite vahendada.

USA sõjaline läbikukkumine Afganistanis ajendas Putinit detsembris 2021 avama oma Euroopa ja maailma uue jagamise kava, mida ta üritas ka kiirelt ellu viia. Ignoreerides tõika, et vahel suudavad väiksemadki riigid põhimõttelises sundseisus suurt poliitikat teha. Kui 1939.a. ei uskunud maailma ladvikus keegi, et Soome ja soomlased hakkavad sõdima oma iseseisvuse ja vabaduse eest, siis 2022.a. tegid sama Ukraina ja ukrainlased. Nende julgus ja uue maailmavallutaja eriline küünilisus sünnitas kiirelt 56-liikmelise demokraatlike riikide koalitsiooni, kes asus Ukrainat toetama.