LAURI HUSSAR ⟩ Mida mõelda järgmise presidendi valimise puhul

President Alar Karis, riigikogu esimees Lauri Hussar ja peaminister Kaja Kallas. Foto: Elmo Riig

• Vabariigi presidendi valimise seadus vajab kõpitsemist ja täpsustamist.
• Kui ükski kandidaat ei saa nõutavat kvalifitseeritud enamust, järgneb teine voor.
• Aga see protseduur toimub tundidega, mitte isegi enam päevadega, mis ei võimalda mõtestatud arutelu.

Hiljuti, iseseisvuse taastamise päeval peetud pidukõnes mainisin mõningaid põhiseaduse mõtte ja sätte seisukohalt olulisi seadusi, mida ajahammas pole purenud, kuid mis ikkagi vajavad väikest kõpitsemist ja täpsustamist. Sealhulgas vabariigi presidendi valimise seadust, kirjutab riigikogu esimees Lauri Hussar.

Selle seaduse head ja vead on ammugi hästi teada ning viimaste parandamise asjus kirjutatud artiklite bibliograafiagi oleks juba ajalehe artikli mahtu ületav. Eriti aktuaalseks muutub teema tavaliselt pärast järjekordseid presidendivalimisi, mille käigus seaduse kitsaskohad kirkalt avalduvad.

Riigikogu esimehe kohustuste hulka kuulub ka parlamendi töö- ja loomeprotsesside juhtimine ning selle juhtimine nii, et riigielu keskse telje – parlamentaarse demokraatia – funktsioneerimine oleks õigeaegne ja tulevikku vaatav. Mitte üksnes tagantjärele tarkus ja käte laiutamine.

Sestap leian, et just algaval parlamendihooajal oleks tarvilik alustada meie demokraatlikku elukorraldust reguleerivate seaduste revisjoni. Neid seadusi on tegelikult mitmeid (ka riigikogu valimiste seadus, erakonnaseadus, kohalike valimiste seadus), aga meenutan, et presidendi valimine seisab meil ees 2026. aasta sügisel ning vähemasti aasta enne seda sündmust võiksid reeglid üheselt mõistetavalt ja ratsionaalselt seadusesse raiutud olla.

Vaatamata meie põhiseaduses kirjapandud presidendi ametiülesannete tagasihoidlikkusele on riigipea institutsioon siiski suure emotsionaalse ja sümboolse väärtusega kõikide kodanike jaoks. Kahetsusväärselt ei ole aga presidendi valimise seadus hetkel adekvaatne, kuna võimaldab kohati palaganiks muutuvat valimiskampaaniate etendamist ka nn isehakanud kandidaatidelt. Nii on kehtivas seaduses täpselt määratud, millal valimiskomisjon olemasolevad kandidaadid registreerib.

Eriti aktuaalseks muutub teema tavaliselt pärast järjekordseid presidendivalimisi, mille käigus seaduse kitsaskohad kirkalt avalduvad.

Meenutan, et see juhtub reedese tööpäeva lõpus ning valikutegemisele asub riigikogu juba järgmise tööpäeva (esmaspäeva) hommikul. Kui ükski kandidaat ei saa nõutavat kvalifitseeritud enamust, järgneb teine voor, kuhu võib esitada nii samu kui ka uusi kandidaate. Aga see protseduur toimub tundidega, mitte isegi enam päevadega. Selline «turbomeetod» ei võimalda kohe kindlasti mõtestatud arutelu ja väitlust isegi poliitikat iga päev valdavate inimeste vahel, laiema avalikkuse kaasamisest rääkimata.

Seega oleks ilmselt mõistlik reguleerida protsessi nii, et kandidaadid registreeritaks esimeseks vooruks varem. Kõikide teiste valimiste puhul on kandidaatide esitamise tähtaeg ühest kuust oluliselt pikem. Paarinädalane registreerimisperiood aitaks kandidaatidel oma seisukohti tutvustada ja kandideerijate vahel saaks selle perioodi jooksul toimuda ka täisväärtuslik debatt.

Teine otsustamist vajav küsimus on valimisprotsessi lõpp-punkti määratlemine, sest kehtiv seadus võimaldab nn igiliikurit, mille kohaselt patiseisus olevad riigikogu ning valijameeste kogu saavad valimise vastutust lõputult teineteise aeda loopida nagu Tatikas ja Vesipruul surnud koera. Eksperdid on korduvalt ette pannud, et valimiskogu kolmas hääletusvoor peab andma tulemuse, mitte otsi lahtiseks jätma. Kas tulemuse saamiseks on tarvis alandada kvalifitseerumiseks tarvilikku künnist või on tarvis parandada hääletuses osalejate kindlaksmääramise reeglit, on maitse küsimus ning vajab selgeksvaidlemist riigikogus.

Ma ei hakka meelega siinses artiklis arutlema põhiseaduse muutmist vajavaid aspekte presidendi valimiste korras. Ehkki on hästi teada, et nii mõnigi täna riigikogus esindatud erakond on sageli valimiskampaaniate käigus esitanud ka nõude presidendi otsevalimiseks. Ei hakka sellepärast, et suure tõenäosusega ei jõuaks põhiseadust piisavalt kaalutletult muuta ning tegelikult pole teada ka meie kodanike üldine suhtumine sellesse küsimusse.

Mul on hea meel, et teemas on lubanud kaasa aidata ka Eesti Vabariigi president Alar Karis, kes riigikogu istungi avamisel 2021. aastal leidis, et presidenti otsitakse siiski kogu rahvale, ja lausus: «See on siht, mille poole püüelda, isegi kui tundub lõpuni püüdmatuna. Aga meenutagem siiski, et presidendil on Eestis tasakaalustaja roll.» Ta lisas: «Sestap pole sugugi tarbetu vaidlus, milline on presidendi leidmise kõige mõistlikum rada moodsas Eestis. Kandidaatidest sõltumata on kahed viimased valimised siin üksjagu pettumust ja nõutust toonud.»

Ning kuigi me teame, et näiteks samuti tagasihoidlike volitustega presidenti valitakse otse kõikide kodanike osavõtul nii Soomes kui Tšehhis, Austrias ja Iirimaal. Me teame samuti, et sellest ei ole parlamentaarne riigistruktuur karvavõrdki kannatanud. Kuid tuleb ikkagi tõdeda: põhiseaduse muutmine kiireloomuliselt enne 2026. aasta augustit oleks asjatu rapsimine. Pigem käsitletagu seda aspekti järgmistel riigikogu valimistel ning uue koosseisuga.

Ning viimaks – mitte vähe tähtis pole ka küsimus, mis peitub kohalike valimiste seaduses. Kui ka agressorriikide kodanikud saavad osaleda kohaliku võimu moodustamisel, siis kaudselt saavad nad osaleda ka vabariigi presidendi valimistel. Mis ehk ei ole otsese mõjuga valimistulemusele, kuid on kahtlemata problemaatiline oma õiguspärasuse aspektist.

Ja ka sellele küsimusele vastamiseks on tarvis kaaluda valimiskogu vajalikkust. Ning kui valimiskogu vajalikkus on tuvastatud, siis on vältimatu tagada kõigi kodanike võrdne esindatus selles kogus ja vaenulike riikide kodanike mõju elimineerimine. Viimast saab omakorda reguleerida ka KOV valimiste seadust muutes.

Eesti 200 on oma seisukoha juba selgelt esitanud, ka opositsioonierakondade juhid on saanud oma arvamused laiemalt tuntuks rääkida. Äkki peitub just siin see kuldvõtmeke, millega avada parlamentaarses kultuuris selline peatükk, kus vastastikku lugupidavalt, erimeelsuste klaarimise kaudu, jõutakse ikkagi Eesti riiklust ja põhiseaduses ettenähtud parlamentaarset demokraatiat edasiviivate ja tugevdavate otsusteni? Vastasel korral hakkame 2026. aasta septembris taas käsi laiutama ja haledasti kurtma: «Tahtsime parimat, aga…»