:format(webp)/nginx/o/2023/08/10/15512949t1he1a2.jpg)
/nginx/o/2012/08/21/1280000t1h29bc.jpg)
Vähemalt viimasel kümnel aastal on meil ringluses käibefraas, mille lasi arvatavasti esimesena lendu president Toomas Hendrik Ilves: «Mis on toonud meid siia, see enam edasi ei vii,» kirjutab diplomaat ja kolumnist Vahur Luhtsalu.
Tellijale
VAHUR LUHTSALU ⟩ Kas Eesti Vabariigist saab Eesti NSVst viletsam riik? (32)
On tõsi, et mõnikord võib lausa vältimatult hädavajalik olla tagasiminek kunagi alanud teekonna lähtepunkti, näitena pimedas koobastikus kulgedes, kus käigutee muutub üha kitsamaks, nõudes viimaks kummargil liikumise asemel neljakäpukil kõndimist või lausa roomamist. Kui ka roomamine muutub vaevaliseks ja ohtlikuks, ähvardades kinnikiilumisega üha kitsenevas tunnelis või tuleb lausa sein ette, millest ei saa läbi, üle ega ümber, on igati tervemõistuslik liikuda tagasi mööda tuldud teed ja leida õige väljapääs, selmet jääda kitsasse käiku pikemalt mõtisklema või halisema.
Teinekord võib olukord olla veelgi karmim. Näitena Quentin Tarantino 2004. aasta võitluskunstifilmis «Kill Bill: Volume 2» on üks verd tarretama panev stseen, kus filmi naispeakangelane maetakse kinniseotult elavana surnuaias maamulda «vanade sõprade» poolt. Selle asemel, et saatusega leppida ja surnukirstus õhupuuduse kätte surra, võtab filmikangelane end kokku ja köidikutest vabanenuna taob süstemaatilise järjekindlusega puruks kirstukaane ja ronib hauast välja. Ülaltoodud kujundeid silme ees hoides – sääraseid olukordi olgu koopas või hauas tuleb aeg-ajalt ette rahvuste, riikide kulgemises meie maailma poliitiliste, majanduslike suhete, erinevate ideoloogiate, mõtteviiside ja ühiskondlike hoiakute koobaskäikudes.