VAHUR LUHTSALU ⟩ Kas Eesti Vabariigist saab Eesti NSVst viletsam riik?

Eesti NSV lipp. Foto on illustreeriv. Foto: Elmo Riig

• Iga täiskasvanu viskab aeg-ajalt pilgu käidud teele, võrreldes olevikku minevikuga.
• Terve mõistuse kohaselt pole okupandi huvides anda okupeeritavale rahvale teadmisi.
• Mitmetes lahingutes oleme pärast taasiseseisvumist pidanud sisse võtma kaotuseid.

Vähemalt viimasel kümnel aastal on meil ringluses käibefraas, mille lasi arvatavasti esimesena lendu president Toomas Hendrik Ilves: «Mis on toonud meid siia, see enam edasi ei vii,» kirjutab diplomaat ja kolumnist Vahur Luhtsalu.

On tõsi, et mõnikord võib lausa vältimatult hädavajalik olla tagasiminek kunagi alanud teekonna lähtepunkti, näitena pimedas koobastikus kulgedes, kus käigutee muutub üha kitsamaks, nõudes viimaks kummargil liikumise asemel neljakäpukil kõndimist või lausa roomamist. Kui ka roomamine muutub vaevaliseks ja ohtlikuks, ähvardades kinnikiilumisega üha kitsenevas tunnelis või tuleb lausa sein ette, millest ei saa läbi, üle ega ümber, on igati tervemõistuslik liikuda tagasi mööda tuldud teed ja leida õige väljapääs, selmet jääda kitsasse käiku pikemalt mõtisklema või halisema.

Teinekord võib olukord olla veelgi karmim. Näitena Quentin Tarantino 2004. aasta võitluskunstifilmis «Kill Bill: Volume 2» on üks verd tarretama panev stseen, kus filmi naispeakangelane maetakse kinniseotult elavana surnuaias maamulda «vanade sõprade» poolt. Selle asemel, et saatusega leppida ja surnukirstus õhupuuduse kätte surra, võtab filmikangelane end kokku ja köidikutest vabanenuna taob süstemaatilise järjekindlusega puruks kirstukaane ja ronib hauast välja. Ülaltoodud kujundeid silme ees hoides – sääraseid olukordi olgu koopas või hauas tuleb aeg-ajalt ette rahvuste, riikide kulgemises meie maailma poliitiliste, majanduslike suhete, erinevate ideoloogiate, mõtteviiside ja ühiskondlike hoiakute koobaskäikudes.

Iga täiskasvanu viskab aeg-ajalt pilgu käidud teele, võrreldes olevikku minevikuga ja mida vanemaks saab inimeseloom, seda tihemini. See on täiesti loomulik nähtus, mida illustreerib asjaolu, et ühismeedias koguvad populaarsust grupid, kus jagatakse fotosid ja tekste eelnenud ajalooperioodidest, eeskätt meie sellele ajalooetapile eelnenust seetõttu, et paljudel on olemas ka oma isiklik subjektiivne kogemus ja tunnetus möödanikust. Eriti aktuaalseks muutuvad pilguheited möödaniku tahavaatepeeglisse siis, kui kõne all oleva riigi olevik, aga ka tulevikusuund on muutunud ebamääraseks, puhuti isegi veidraks ja ohtlikuks, mille üheks põhjuseks võib olla ka see, et 20. sajandi jooksul on meie aladel ajalugu mitmeid kordi üle kirjutatud.

Tulemusena suundume olukordadesse, kus meie riigi ja rahva arenguid suunavad väljastpoolt etteantud arengud, tunnelstsenaariumid, mitte meie oma mõistus ja arusaamisvõime. Nagu pealkirjas viidatud tõukub see artikkel Eesti NSV ajastust, kuid mitte ainult.

Kreeka filosoof Diogenesele, maailma filosoofia ajaloo ühele tuntuimale esindajale, aga ka kohati skandaalsele veiderdajale, kes väidetavalt päise päeva ajal Ateenas laternaga ringi käies otsis inimest või teisalt saatis oma kaasaegsele, Diogenesest endast ehk isegi tuntumale filosoofile Platonile sulgedest puhtaks kitkutud kuke (mispärast ta seda tegi, on ehk lugejal endal huvitav järele uurida), on omistatud järgmised read: «Iga riigi vundament on tema noorte haridus.» Tulenevalt – kui riigi vundament on teostatud vildakalt, hooletult võib töö kogu ühiskonna ehitusplatsil kannatada ja halvemal juhul terve riik jõuda kohta, kus päike ei paista või tuleb ehitustöid teha võrdlemisi hämarates oludes.

Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD), kuhu kuuluvad vaid demokraatiale ja turumajandusele pühendunud riigid ehk teisisõnu maailma demokraatlike ühiskondade absoluutne paremik – kokku 38 riiki eesotsas suurte asutajaliikmete USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaaga ja mille liige on ka Eesti alates 2010. aastast, koostab mitmesuguseid edetabeleid. 2021. aasta andmetel kuulub Eesti maailma kõige haritumate riikide esikümnesse. Väärikas 8. koht ligikaudu 200 maailma riigi seas (muuseas Venemaa troonib lausa 1. kohal), edestades ka selliseid arenenud riike, nagu Austraalia ja Šveits. 

Võime maailma tippu kuuluva saavutuse selle kitsa näitaja puhul pea täielikult kirjutada Eesti NSV ehk riigi arvele.

Nagu lugeja võis juba arvata, on siin aga peidus üks oluline konks. Konkreetne edetabel, millest jutt, toob esile selle, kui palju on riigis protsentuaalselt kõrgharitud inimesi 55–64-aastaste eagrupis ehk neid, kes on sündinud aastatel 1957–1966, kelle ülikooliõpingud said alguse 1975. aastast. Tegemist on põlvkonnaga, kes lõi hoogsalt kaasa Eesti õpilasmaleva, Eesti üliõpilaste ehitusmaleva ettevõtmistes, fosforiidisõjas, Eesti taasiseseisvumise püüdlustes ja hiljem 1990ndate radikaalsetes sotsiaal-majanduslikes ümberkorraldustes taasiseseisvunud Eestis. Seega võime maailma tippu kuuluva saavutuse selle kitsa näitaja puhul pea täielikult kirjutada Eesti NSV ehk riigi arvele, kus turumajanduse ja demokraatiaga olid lood võrreldes praegusega kehvakesed.

Kui võtame aga ette nooremate, 25–34-aastaste eagrupi, kes on omandanud ülikooliharidust alates 2005. aastast ehk siis Euroopa Liiduga liitunud Eesti Vabariigi perioodil, siis selles edetabelis me Eestit enam esikümnes ei leia. Küll aga on üllatuslikult kõrgetel kohtadel meie naabrid Venemaa (3. koht, 62,1 protsenti) ja ka Leedu (7. koht, 56,2 protsenti). Kui demokraatia ja turumajandusega on lood Venemaal nii ja naa, siis Leedu turumajanduslikus ja demokraatlikus orientatsioonis meil ilmselt kahelda pole põhjust. Siinkohal tõstaks statistika ja kuivad numbrid korraks kõrvale, rännates veel kaugemale meie väikese rahva ajaloos, aga ka enesetunnetuses.

Nõukogude Liidu ehk Eesti NSV perioodi aastatel 1940–1941 ja 1944–1991, tähistatakse Eesti Vabariigi tänases ajalookirjutuses valdavalt sõnaga «okupatsioon», sarnaselt Natsi-Saksamaa okupatsiooniga Eestis aastatel 1941–1944. Kui jutt on Nõukogude Liidust, siis enamasti peetakse meie ühisteadvuses selle all silmas Venemaad ja venelasi ehk «vene aeg» (mõnevõrra on kasutusel ka üldnimetus «nõukogude aeg» või «nõukogude okupatsiooni aeg») ja Natsi-Saksamaa puhul vastavalt Saksamaad ja sakslasi ehk «saksa aeg».

Kui liigume aga ajas veelgi kaugemale, Tsaari-Venemaa ajastusse, siis alates 1710. aastast, mil tänase Eesti Vabariigi territoorium jagunes Eestimaa ja Liivimaa kubermangu vahel, terminit «okupatsioon» reeglina ei tarvitata, vaid kasutatakse väljendit «tsaariaeg». Ja tsaariajale eelnenud Rootsi Kuningriigi koosseisu kuulumise periood on loomulikult «rootsi aeg». Siinkohal on huvitav arutleda, et mismoodi hakkame kunagi kutsuma Euroopa Liidu liikmeks olemise aega? Arvatavasti saab selle ajalooperioodi üldnimetuseks «euroaeg».

Kui üks riik, rahvus või ka rass okupeerib, koloniseerib teise, siis terve mõistuse kohaselt pole okupandi huvides anda okupeeritavale teadmisi, liiati veel tasuta kesk- ja kõrgharidust või kõrgemaid teaduskraade. Kui peamiselt inglise keelt kõnelevad valge rassi esindajad asusid hõivama, koloniseerima Põhja-Ameerika Metsikut Läänt, siis viimane asi, mille peale toona mõeldi, oli hea hariduse andmine Põhja-Ameerika põlisrahvastele ja kui erinevatel põhjustel vajadus selleks siiski alates 19. sajandi keskpaigast esile kerkis, siis mitte põlisrahva omas keeles, vaid inglise keeles. Omakeelsest tasuta kõrgharidusest aga võisid indiaanlased toona vaid unistada ja unistuseks on see jäänud praeguseni.

Census’ American Community Survey andmetel identifitseeris 2021. aastal ennast Ameerika indiaanlaste või Alaska põliselanikena 1 protsent USA elanikkonnast, laias laastus 3,2 miljonit inimest. 25-aastaste ja vanemate indiaanlaste või Alaska põliselanike seas olid ainult 16,8 protsenti omandanud bakalaureuse või kõrgema kraadi. See jääb aga oluliselt alla üleriigilisest keskmisest 35,7 protsendist. 

Tunnistagem, et kui Venemaa Nõukogude Liiduks kehastununa okupeeris omal ajal Eestit, on üpris raske mahutada sellesse pilti reeglina eesti keeles ja tasuta toonastes ülikoolides õppivaid eesti rahvusest üliõpilasi, kellest paljudele ka stipendiume maksti ja tagati ka taskukohased võimalused majutuseks õppeperioodil. Parimatele parimatest sai võimalikuks ka Venemaa, peamiselt Moskva ja Leningradi tippülikoolides õppimine ja kõrgemate teaduskraadide omandamine riigi kulul.

Propagandistlikel eesmärkidel okupatsiooniteemadega ülepakkumisel varitseb oht muutuda iseenda karikatuuriks.

Eesti NSVs ja ka Venemaal saadud hariduse ja töökogemustega tegid Neeme Järvi ja Arvo Pärt eestlased ka maailmas laiemalt tuntuks ning samal ajal laulsid Georg Ots, Jaak Joala ja Anne Veski endid inimeste südameisse ⅙ planeedist, kui kõnelda vaid kõige väljapaistvamatest muusikaartistidest, sest kõigi omal alal üleliiduliselt tuntust kogunud eestlaste ülesloetlemine veniks pikale. Seega, kui räägime Nõukogude Liidu või siis Venemaa okupatsioonist Eestis ehk vene ajast, tuleb seda meie ajaloos ja avalikus diskursuses käsitleda oluliselt nüansseeritumalt, võttes arvesse ka koloniseeritud põlisrahvaste ajaloolist kogemust laiast maailmast, sest propagandistlikel eesmärkidel okupatsiooniteemadega ülepakkumisel varitseb oht muutuda iseenda karikatuuriks.

Omaaegse Eesti NSV ja praeguse, aga ka ennesõjaaegse Eesti Vabariigi ühiskondlike olude, kõrghariduspoliitika kõrvutamine ja meie ajaloolisest kogemusest õppimine, järelduste tegemine muutub üha aktuaalsemaks ajal, mil sagenevad arutelud tasulise või osaliselt tasulise kõrghariduse kehtestamisest. On selge, et nii palju, kui on argumente tasulise kõrghariduse poolt, on sama palju, kui mitte rohkem, ka selle vastu ja kaalukaim argument on nimelt Eesti NSV ajalooline kogemus ja pärand selles vallas. Kindlasti ei eita aga keegi, et mida enam on meie riigis kõrgharidusega inimesi, kes leiavad endile sobiva rakenduse kodumaal, seda parem on ka meie rahva üldine heaolu, käekäik, otsuste kvaliteet ja eeldatavalt on ka ühiskondlik arutelu riigijuhtimise teemadel märksa sisukam ja tulemustele orienteeritum.

Jakob Hurt, eesti rahvaluule- ja keeleteadlane ning kauaaegne Peterburi eesti Jaani koguduse pastor on öelnud: «Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!» Kui jälgida seda, millise innuga tiritakse Eestis kaasajal maha ajaloomonumente, ei suuda allakirjutanu selles kuidagi näha seda haritust ja vaimusuurust, mida Jakob Hurt eestlaste puhul arvatavasti silmas pidas ja näha soovis. Pigem vaatab siit vastu rohkelt väiklust, ärapanemise soovi, mustvalget mõtlemist ja vastandumisele suunatud mõttekultuuri – kes pole meie poolt, on meie vastu!

Sedasama väiklust ja ülevalt alla vaatamist, mis iseloomustas teatud vaadetega seltskondi, kes tirisid maha vabadussõjas hukkunute monumente pärast 1940. aasta juunipööret ja ka II maailmasõja järgselt, ignoreerides, sildistades või lausa taga kiusates, küüditades, piinates, tappes inimesi nende vaadete pärast ideoloogiliste lööklausete mõju all olles, olgu vene või saksa ajal. Kui me ei saa vaimult suureks ja targaks – siinkohal ei pea allakirjutanu silmas tingimata ülikoolidiplomiga targaks saamist, kuigi diplom meest ega ka naist ei riku, – siis Eesti maast, meelest ja keelest sõidetakse teerulliga hoogsalt üle, nagu varasematel aegadel, ja halvemal juhul libiseb ka omariiklus käest.

Loodetavasti suudame pärast üksikute lahingute kaotamist sõja, eeskätt meie endi peades ja südametes siiski võita.

Kaasaegne maailm, poliitilised ja majandussuhted selles aga muutuvad üha keerukamateks. Meil seisavad ees üha uuemad väljakutseid ja mentaalsed lahingud, mis panevad proovile meie arusaamisvõimet, mõtlemise strateegilisust, paindlikkust, aga ka leidlikkust, nõudes treenitud mõistust, algoritmilist mõtlemist ja harjumust õppida kogu elu – just selleks tuleb Eesti pealekasvavat nooremat põlvkonda ette valmistada. Mitmetes lahingutes oleme pärast taasiseseisvumist pidanud sisse võtma kaotuseid, eeskätt meie rahvastikukasvu ja kõrghariduse vallas.

Loodetavasti leiame üles selle vaimu, millest Jakob Hurt kunagi kõneles ja suudame pärast üksikute lahingute kaotamist sõja, eeskätt meie endi peades ja südametes siiski võita ja saavutada vajaliku enesekindluse, loomaks majanduslikult ja ka vaimselt turvalisemat, elamisväärsemat keskkonda nii praegustele kui ka järeltulevatele põlvedele.