:format(webp)/nginx/o/2024/06/03/16119405t1hba71.jpg)
Kalmistutelt varastamine on rohkem kui lihtsalt seaduserikkumine – see kahjustab lahkunute mälestust ja perede emotsionaalset tasakaalu. Hiljuti Tartu Pauluse kalmistul toimunud vargus on vaid üks näide laiemast probleemist, mis vajab tähelepanu, kirjutab anonüümseks jääda sooviv tartlane K. V. (autor toimetusele teada).
Minu ema lahkus siit ilmast vaid mõne kuu eest, jättes meie peresse sügava tühjuse. See on olnud meile äärmiselt raske ja muserdav aeg. Ema surmaga kaasnenud kaotusvalu on olnud kõikehõlmav ning leiname teda iga päev. Ema haud Tartu Pauluse kalmistul on koht, kus tema mälestuse säilitamine haua eest hoolitsemise kaudu on pakkunud meelerahu ja lohutust.
19. augustil tabas meie peret sügav nördimus ja valu, kui emale küünalt viima läinud isa avastas, et haualt oli kadunud dolomiidist käsitöövaas. See ei olnud lihtsalt dekoratiivne ese, vaid meie ühise elu sümbol, millel oli sügavalt isiklik tähendus. Vaas oli ema enda valitud ja hoolikalt hoitud, sümboliseerides tema maitsekust ja armastust ilu vastu. Kuigi vaasi rahaline väärtus ei olnud suur, oli selle emotsionaalne väärtus meie jaoks hindamatu. Sellise mälestuseseme vargus on tegu, mida on raske sõnadesse panna. See pole mitte ainult seadusevastane, vaid ka moraalselt ja eetiliselt lubamatu, põhjustades kurbust, viha ja sügavat pettumust.