Vahur Luhtsalu ⟩ Iseseisvuse mündi kaks külge

Vahur Luhtsalu Foto: Erakogu

Iseseisvus ei pruugi väikerahvastele olla alati kõige optimaalsem lahendus, kirjutab diplomaat ja kolumnist Vahur Luhtsalu artiklisarja kolmandas osas.

Väga üldistatult võib öelda, et oht muutuda nukuriigiks või -režiimiks, banaanivabariigiks jne varitseb ennekõike väikeriike. Suurriikide või superriikide, nagu näiteks USA või Hiina eelisteks väikeriikide ees on nende suur rahvaarv, kultuuriruum, turg ja suured tulud, mis võimaldavad tipptasemel kõrgharidust, tehnoloogia arengut, laialdasemat spetsialiseerumist ja ka riigi juhtimistasandil strateegilisemat, mitmekesisemat, detailiderohkemat mõtlemist ja tegutsemist.

Sellevõrra tuleb väikeriikide juhtidel pingutada rohkem, liikumaks teaduse, tehnoloogia, majanduse ja ühiskonna arengus tervikuna suuremate riikidega sarnases tempos, kuid suuta ka eesseisvate kurvide, takistuste taha näha selleks, et hoida ära vigu, mida kõigil riikidel aeg-ajalt ette tuleb. Lisaks tuleb anda endale selgelt aru kuskohas jooksevad administreerimise, riigihalduse piirid – millega on riigil tulenevalt tema suurusest, huvidest, võimalustest mõtet tegeleda, millega mitte. See on riikide, aga eriti väikeriikide juhtidele, riigiaparaadile kahtlemata äärmiselt väljakutsuv ja isegi kurnav protsess.