Septembris 2024 hakkavad 1. ja 4. klasside lapsed üle kogu Eesti õppima ühes ja samas eesti keeles ja 70 Eesti kooli ei ole enam mitte vene koolid, vaid üleminekukoolid.
On märgiline, et see samm astutakse täpselt 80 aastat pärast seda, kui septembris 1944 algas Eestis pea pool sajandit kestnud Nõukogude okupatsioon. Üks raskemaid okupatsiooni löödud haavu oli suure venekeelse vähemuse tekitamine, mille tagajärgedega meil tulebki nüüd tegeleda.
Tagantjärele tark olles oleks meid pidanud valvsaks tegema juba see, et isegi uus ja väliselt demokraatiameelne Boriss Jeltsini Venemaa ei olnud nõus okupatsiooni tunnistama ja venitas viimse võimaluseni okupatsioonivägede väljaviimisega. Kuid me mõtlesime, et aeg parandab kõik haavad, ja lükkasime pidevalt ebamugavaid otsuseid edasi. Ja see on inimlik.
Kui vene lapsed lähevad esmaspäeval koju ja võtavad kotist välja eestikeelse aabitsa, siis tähendab see, et ka nende kodus hakkab helisema üks äratuskell.
Kuid siis helises kõrvulukustav äratuskell, mida ei olnud enam võimalik kinni panna ja edasi magada. Venemaa sõda Ukrainas ei luba ennast rohkem petta.
2014. aastast Eestis elav Postimehe kolumnist Andrei Kuzitškin on tabavalt kirjutanud, et Eestis elab suur hulk venelasi, kes võivad küll füüsiliselt asuda Tallinnas või Narvas, kuid tegelikult elada Venemaa loodud infomullis – see tähendab imperialistlikul Venemaal. Kui me jääme lootma nende heale tahtele, siis jäämegi ootama.
Seepärast on otsustav tegutsemine hädavajalik, kui me tahame, et midagi muutuks: et Tartu Ülikooli lõpetanud noor arst ei peaks oma aega raiskama patsiendile, kes ei oska sõnagi eesti keelt, ja et Narva-Jõesuu hotelli administraator saaks aru küsimusest: «Kas väljaregistreerimine on kell 12?»
/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/08/30/16325132t1h792a.jpg)