JUHTKIRI ⟩ Koolikell ja äratuskell

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Septembris 2024 hakkavad 1. ja 4. klasside lapsed üle kogu Eesti õppima ühes ja samas eesti keeles.
• Otsustav tegutsemine hädavajalik, kui me tahame, et midagi muutuks.
• Eestlased ei saa aru, kui neile räägitakse, et nende väike keel peab nagunii välja surema.

Pühapäeval on esimene september. Nagu ikka alustavad esimese klassi lapsed oma kooliteed raamatuga, mille kaanele on kirjutatud «AABITS». Kuid esimest korda iseseisvuse taastanud Eestis saavad selle raamatu KÕIK Eesti esimeste klasside lapsed.

Septembris 2024 hakkavad 1. ja 4. klasside lapsed üle kogu Eesti õppima ühes ja samas eesti keeles ja 70 Eesti kooli ei ole enam mitte vene koolid, vaid üleminekukoolid.

On märgiline, et see samm astutakse täpselt 80 aastat pärast seda, kui septembris 1944 algas Eestis pea pool sajandit kestnud Nõukogude okupatsioon. Üks raskemaid okupatsiooni löödud haavu oli suure venekeelse vähemuse tekitamine, mille tagajärgedega meil tulebki nüüd tegeleda.

Tagantjärele tark olles oleks meid pidanud valvsaks tegema juba see, et isegi uus ja väliselt demokraatiameelne Boriss Jeltsini Venemaa ei olnud nõus okupatsiooni tunnistama ja venitas viimse võimaluseni okupatsioonivägede väljaviimisega. Kuid me mõtlesime, et aeg parandab kõik haavad, ja lükkasime pidevalt ebamugavaid otsuseid edasi. Ja see on inimlik.

Kui vene lapsed lähevad esmaspäeval koju ja võtavad kotist välja eestikeelse aabitsa, siis tähendab see, et ka nende kodus hakkab helisema üks äratuskell.

Kuid siis helises kõrvulukustav äratuskell, mida ei olnud enam võimalik kinni panna ja edasi magada. Venemaa sõda Ukrainas ei luba ennast rohkem petta.

2014. aastast Eestis elav Postimehe kolumnist Andrei Kuzitškin on tabavalt kirjutanud, et Eestis elab suur hulk venelasi, kes võivad küll füüsiliselt asuda Tallinnas või Narvas, kuid tegelikult elada Venemaa loodud infomullis – see tähendab imperialistlikul Venemaal. Kui me jääme lootma nende heale tahtele, siis jäämegi ootama.

Seepärast on otsustav tegutsemine hädavajalik, kui me tahame, et midagi muutuks: et Tartu Ülikooli lõpetanud noor arst ei peaks oma aega raiskama patsiendile, kes ei oska sõnagi eesti keelt, ja et Narva-Jõesuu hotelli administraator saaks aru küsimusest: «Kas väljaregistreerimine on kell 12?»

Seejuures ei ole vaja luua endale järjekordseid illusioone – eesti keele oskus ei tähenda, et inimesed lahkuksid Venemaa infomullist. Ka paljud eestlased tunnevad ennast seal koduselt. Oluline on hoopis muu.

Kui vene lapsed lähevad esmaspäeval koju ja võtavad kotist välja eestikeelse aabitsa, siis tähendab see, et ka nende kodus hakkab helisema üks äratuskell. Ja see on samuti äratuskell, mida ei ole võimalik lihtsalt niisama kinni vajutada.

See äratuskell ütleb neile, et eestlased võtavad oma riiki tõsiselt. Et nad ei anna alla. Et nad on hullud. Et nad ei saa aru, kui neile räägitakse, et nende väike keel peab nagunii välja surema ja Narva on «vene linn» ja Lasnamäe ka. Et neil ei ole piisavalt eesti keelt oskavaid õpetajaid. Et on naljakas, kui vaevaliselt eesti keelt rääkiv õpetaja hakkab eesti keelt mitteoskavaid lapsi eesti keeles õpetama.

On jah naljakas, kui Eesti kooli õpetaja eesti keelt ei oska. Aga sellest saame varsti üle.

Head uue kooliaasta algust, Eesti!