:format(webp)/nginx/o/2016/05/09/5360781t1h13cf.jpg)
Jätame rohepöörde vajalikkuse ja kohustuslikkusega seonduva ning kooskõlastusringile läinud (rohe)seaduste muudatusettepanekute kasulikkuse järgnevaks mõttekäiguks korraks kõrvale. Maailmas on küll neid, kes pööravad loodusele tähelepanu mitte ainult kohustusest või kasust, kirjutab Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor endine rektor Mait Rungi.
Kes meist ei tahaks toidu kõrvale kasvõi natukenegi rohelist? Kes meist ei tahaks oma tuppa ühtegi taime? Kes meist ei tahaks saada või kinkida lilli kallitele ja tähtpäevalistele? Kes meist ei tahaks väikestki (kasvõi ainult murulapiga) aeda? Kes meist ei tahaks maakodu mõnes rohelisemas kaugemas kohas? Kes meist ei tahaks kõndida või ennast liigutada, kui mitte päris metsarohelisuses, siis pargis või selle pervel? Kes meist ei tahaks avalikus rannas ennast korrakski vette kasta? Selle loeteluga saaks jätkata pikalt. Jah, lillede kinkimine või maakodu võib olla ka välisest survest või naabrist parem olemiseks, kuid loodetavasti mitte mitmed teised asjad.
Tegelikult on uuritud ja leitud, et meile, inimestele on sobivaimad meie evolutsioonilised ajaloolised elupaigad, milleks on jõgede ja veekogude ääred ning vahelduvad lagendikulised ja hõredad metsad.
:format(webp)/nginx/o/2022/04/28/14514311t1hcb45.jpg)