Mart Kivastik: härjad ei või!

Mart Kivastik režissöör ja kirjanik Foto: SCANPIX

Kui ma olin viisteist või kuusteist aastat vana, see oli siis järelikult 70ndate lõpus, pääses mu ema esimest korda elus välismaale. Ta sõitis külla oma vennale Kanadasse. See ei olnud lihtne. Mu ema ei olnud kommunist, pigem vastupidi, mistõttu, nagu tollal kombeks, teda uuriti ja puuriti, et kas ta ei kavatse ikka ära hüpata, aga ema ütles, et kuhu ta ikka põgeneb, tal on siin kaks poega.

Neid, meid vennaga niisiis, ta ju maha ei jäta. Emal lubatigi minna, anti välispass ja vahetati 500 dollarit, mille eest ta lubas osta kassettmaki ja meile vennaga Levised.

Ema käis Kanadas ära ja tuli tagasi, kõik need asjad kotis, mis ta lubanud oli. Kui me olime teksad jalga saanud (ma vist magasin ka nendega tol ööl) ja maki käima pannud, rääkis ta meile, kuidas seal on.

Ta üles, et kõik on hoopis teistmoodi. Esiteks ei harjunud ta ära, et inimesed on rõõmsad ja naeratavad. Siis viis Rein (Rein on mu onu nimi) ema kooli, kus ta lapsed õppisid. Koolis oli just vanemate päev, mis seisnes selles, et õpetajad viskasid nalja, kõik naersid, kedagi ei noomitud ega karistatud.

Sellega oli mu emal veel raskem harjuda, sest minu koolis lendas karistusi nagu Vändrast saelaudu. Naermine oli peaaegu et kuritegu! Tõsine nägu oli noil päevil kohustuslik. Või, miks rõõmustad, ah? Ei olegi nõukogude inimene?

Aga kõige uskumatum veel tuleb! Onu Rein rääkis emale nagu muuseas, et talle ei meeldi nende praegune president ja et ta valib uue, sellise, kes talle meeldib. Ema ei uskunud oma kõrvu, meie kodus samuti! Kuidas on võimalik, et ei meeldi president? Kas ta vangi minna ei karda, kuidas ta sellest rääkida julgeb, kuidas ta nii mõelda julgeb? Rein ütles aga, et mis seal julgeda, see president on ju oinas ja mõttetu mees, vähemasti tema arvates.

Ema hoidis hinge kinni. Ta oli Reinu pärast väga mures, ootas, millal Rein vangi pannakse, aga midagi ei juhtunud. Kui ta kuu aja pärast Eestisse tagasi lendas, ei olnud Reinu veel türmi pandud. Ja mis kõige hullem, Kanadas valiti veidi hiljem uus president! Ainult sellepärast, et too endine onu Reinule ei meeldinud! See oli nii uskumatu lugu, et jäi mulle igaveseks meelde.

Meil Nõukogude Eestis ei julgenud keegi võimus kahelda. Keegi ei julgenud isegi unistada, et Vaino ja Brež­nev tuleks maha valida. Unistati, aga väga salaja! Kui sa oleksid avalikult rääkinud, et nad on mõttetud mehed, siis oleksid türmis lõpetanud. Nurga taga küll kiruti, aga tegelikult kõik kartsid.

Võim ja ülemused olid pühad asjad. Neid ei valitud, vaid nad määrati kõrgemalt poolt! See kehtis igas elusfääris. Kogu riik kubises väikestest ülemustest, kes kõik olid kõrgemalt poolt määratud ja kelle kallal irisemine võis väga halvasti lõppeda. Pugemine tuli kasuks. Sest kui sa pugesid, võisid sa ka ise saada väikseks ülemuseks ja siis hakkasid inimesed sind kartma ja omakorda sulle pugema.

Kui sa edasi pugesid, siis sind aina edutati, ja kui sa olid pugenud, peale kaevanud, valetanud ja reetnud, olidki sa lõpuks Suur Ülemus... Suur ülemus võis kõike! Gagra, Kuldsed Liivad, mis me räägime. Letialused kaubad, sotsmaade träni, kõik see värk. Ja mis peaasi... teda kardeti ja tema kohta ei tohtinud öelda...

Ma hakkasin ükspäev mõtlema, et kas see oli tegelikult ainult venelaste süü. Me oleme siin harjunud kõik hädad nende kaela ajama, aga see ei ole päris aus. Meil, eestlastel, on ülemuste kummardamine rohkem omane, kui meile tunnistada meeldiks.

Ükstapuha, kes selles siis süüdi on. Tavaliselt vihjatakse neile 700 orja-aastale, mida me oma peast kuidagi välja ajada ei suuda. Koogutamine on meil geenides, sest meil ei ole kunagi lastud vabana, ise mõtlevana, ise otsustajana elada. Meile on piitsa vaja! Nagu Mahtra sõja aegadel.

Lugege või Vilde mälestusi. Kuna Vilde isa oli mõisa kubjas, olid nad härrale märksa lähemal kui teised alamad. Vilde ema oli mõisa häärberis tööl, koristas ja aitas muidu maja pidada. Kord, kui mõisnik oli kodust ära, viis ema salaja kogu Vilde pere lossi vaatama.

See oli ime! See oli muinasjutt. Vilde isa oli sellest vaatepildist vaimustuses. Ta rääkis väiksele Eedile, et vaata, Eedi, kui sa kõvasti vaeva näed, võid sa ka ükskord nii elada. Ka sinust võiks üks päev saada ülemus! Tuleb vaid kõvasti lömitada ja koogutada, alguses oled aidamees, siis kilter, kubjas ja siis saab sust üks päev ka mõisnik!

Eedi isa unistusi täide ei viinud. Hakkas kirjanikuks, aga kirjanikud tavaliselt ülemusteks ei kipu. Nad kirjutavad. Aga too lugu on meie väiksele rahvale iseloomulik – unistus elust ülemusena. Siis sa peksad ise. Peksad, keda tahad, kui kaua tahad ja südamega!

Pikka aega vabana elanud rahvastel selliseid unistusi ei ole. Juhid valitakse, sest nad on seda väärt, ja aetakse ära, kui nad oma asjaga hakkama ei saa. Mõistest «ülemus» ei saaks nad meie mõistes arugi. Miks sa peaks ülemust kartma või miks sa ei tohi rääkida, mis sa mõtled.

Või miks ei tohi seda öelda, kui ülemus eksib? Vabad inimesed ei saa sellest aru, aga meil on iidne hirm nahas. Nõukogude ajaga võrreldes on küll asjad palju paremad, aga südamepõhjas kükitab ikka veel toosama ärakarand ori, kes ei julge öelda ega mõelda. Isemõtlemist peetakse julguseks?! Isegi riigivastaseks...?

Appi, see on ju meie oma riik, me ise tegime selle ja meil ei ole enam kõrgemalt poolt määratud ülemusi. Vähemasti ei tohiks olla! Samas oleme hädas, sest orjad saavad valitseja rollist valesti aru. Nad arvavad, et neil on nüüd automaatselt õigus, sest nad on ju nüüd ülemused! Kui keegi peaks julgema vastu kobiseda või mitte käsku täita, siis peab teda karistama või mentori määrama. Orjadel jookseb juhirollis juhe kokku.

Vaadake või telekast meie riigikogu avalikke infotunde. Ma ammu enam ei vaata, sest iga meie valitsus, ükskõik millisest parteist pärit, hakkab võimule saades kohe ülemuseks. Ta ei viitsi seda opositsiooni mula kuulata. Hetkel allajäänud aga ei irise mitte asja pärast, vaid selleks, et valitsusele rahva nähes siga keerata.

Seda on piinlik vaadata. Milline kontrast Briti parlamendiga, mida samuti aeg-ajalt telekast näidatakse. Inglismaal vaieldakse tuliselt rahvale oluliste asjade üle. Samas peetakse üksteisest lugu. Isegi šotlastest, kes praegu arutlevad selle üle, kas hakata iseseisvaks või jääda Briti alamaks.

Ma kardan väga, et meie president oma riigi sünnipäevakõnes eksis, kui arvas, et nüüd on meil aeg, kus Jupiterid peavad oma tegude eest vastutama. Kahjuks ei ole nii. Kõik on nagu vanas Roomas. Quod licet Iovi non licet bovi.

Kafkal on üks novell pealkirjaga «Karistuskoloonias». Seal pannakse sõnakuulmatud masinasse, mis täksib karistatava seljale nende enda verega kirja «Austa oma ülemust!». See on jube valus, aga karistatavale antakse vahepeal putru ka.

Nad ei keeldu sellest kunagi, alati söövad... Kui ma toda Kafka lugu lugesin, ei saanud ma aru, kust ta nii haigeid mõtteid küll üles korjab. Nüüd saan. Sest mu oma silme all juhtus kaunis uskumatu lugu.

Ühes väikelinnas valiti kord üht üsna tähtsusetut esimeest. Aga siiski esimeest! Tollele kohale kandideeris leebe inimene, kes oli tore, seltsiv, mõnus kaaslane. Ja ta valitigi ära. Ja siis... hetk pärast ülemuseks saamist juhtus uskumatu lugu. Tema nahk hakkas roosamaks minema, siis tekkisid sõrad ja karvad, siis läksid kõrvad pikemaks ja siis kasvas talle kärss!

Muidu tore inimene muundus minutiga täielikuks seaks! Ma olin jube kohkunud ja tahtsin midagi ette võtta, aga vastvalitud juhatus, kellel oli ka endal pisut roosakas ilme, käskis mul mitte segada ja vait olla. Nad ütlesid, et nii asjad käivadki. See on ju tavaline.