LOODUSFOTO ⟩ Kährikkoer toiduga ei pirtsuta

Kährikkoera pojad on suve lõpuks kasvanud juba päris prisketeks paharettideks. Foto: Rein Kuresoo

Kui eelmise sajandi keskel lasti Eesti loodusesse Venemaalt toodud kährikud, põhjendati nende sissetoomist sellega, et nad olevat väga kasulikud loomad. Kasulikkus seisnes muidugi üksnes nende hinnatud karusnahas.

Aga pühalik suhtumine neljajalgsesse karvamütsi ei kestnud kaua. Peatselt selgus, et «fauna rikastamise» õhinas taimtoitlaseks peetud kährik on kõigesööja, kellele on ühtviisi mokkamööda linnupojad ja munad, konnad ja sisalikud, inimeste toidujäätmed, teravili, õunad (isegi puu otsast), tikrid ja mis kõik veel. Nina maas, pahmerdavad kährikud pea kõikjal robotniiduki järjekindlusega ringi. Seal, kus söödavat rohkesti, võib lähestikku elada väga palju kährikkoeri. Maas pesitsevatele lindudele on võõra õgardi tulek mõjunud laastavalt.

Kuigi juba õige pea pärast kährikute sissetoomist üritati neist täielikult lahti saada, on nüüdseks selge, et kährikud on end Eesti looduses nii sügavale sisse söönud, et neid välja küttida ei õnnestu – seda enam, et nende nahk pole enam moes.