Eesti riik on olnud üks väheseid Euroopa riike, kus selliste võlakirjade soetamise võimalus on siiamaani puudunud (selline võimalus oli meie inimestel enne Teist maailmasõda). Postimees on riigi võlakirjade loomist varasemates juhtkirjades toetanud. Seda tegid 5. juuli arvamusloos ka Riho Terras ja Raul Eamets, kelle hinnangul on selle instrumendi näol tegemist kõige kiirema võimalusega hankida eelarvesse riigikaitseks vajalikku raha. Meenutame, et suve alguses tõusis avalikkuse orbiiti vajadus osta täiendavat laskemoona 1,6 miljardi euro eest.
Antud Eesti riigi võlakirjade emissioon ei ole selleks küll piisava mahuga: praegu on kavas emiteerida võlakirju kokku 200 miljoni euro eest. Samuti on kahetsusväärne, et rahandusminister Jürgen Ligi (Reformierakond) sõnul ei lähe see laenuraha konkreetselt Eesti riigikaitse vajadustesse, vaid võib minna ka muude eelarveliste vajaduste katteks. Riik võiks lubada, et võlakirjadega kogutav raha läheb eeskätt riigikaitsesse.
Sellele vaatamata on tegemist hea rahapaigutamise võimalusega investoritele. Riigi võlakirjad on kommertspankade hoiustamiskontodest paindlikum variant, sest intressi saamiseks pole vaja raha kinni hoida kogu kokkulepitud perioodi jooksul. Teisisõnu, võlakiri on hoiusest likviidsem, kuna sellest saab intressi kaotamata igal ajal järelturul väljuda ning nende võlakirjade intresse makstakse kord aastas. Ka on riigi võlakirjade pakutud intress 3,3 protsenti parem enamikust kommertspankade hoiuste intressidest. Samuti võib olla kindel, et võlakirjade puhul on Eesti riik turvaline partner: võlakirjadesse paigutatud raha ei kao kusagile ning selle saab tagasi 16. septembril 2026.