Teet Korsten ⟩ Käsikirjad põlevad väga halvasti

Teet Korsten oma Tallinna korteris, kus püüab uuesti üles ehitada oma tules hävinud raamatukollektsiooni. Foto: Madis Veltman

Eelmisel kevadel, täpsemalt läänekristliku kalendri järgi suurel reedel, tabas minu eramut Kohtla-Järvel tulenuhtlus. Olin juba magama heitnud, aga miski asi äratas mind – jõudsin koridori ja nägin unesegasena, et terve sein on leekides, kirjutab ajakirjanik Teet Korsten.

Ajalehed kirjutasid hiljem, et tegu oli süütamisega. Etteruttavalt võin öelda, et politsei oma uuringutega kuskile ei jõudnud. Pahatahtlikumalt öeldes olid nad sama kehvad kui tuletõrje – kui sama maja samal ööl teist korda süttis, siis oli see ilmselt tuletõrje pooliku töö vili. Ja siis käidi tuletõrje poolt välja, et «see pidi olema süütamine».

Kunstnik Tiina Tammetalu küsis mult, kas maja oli kindlustatud, ja saanud eitava vastuse, kostis: «Ongi hea, muidu oleks arvatud, et sa ise süütasid selle.» Eramu polnud kindlustatud ja lisaks asus seal pea kogu minu maine vara.