AK KIRJANDUSKOOL ⟩ Sina oled kuusik ja mina lepik

Koerus asuv Elo Liivi skulptuur kujutab Kalju Lepikut raamatut lugeva poisina. Foto: Dmitri Kotjuh/Järva Teataja

Kalju Lepik pääses üle noatera paadile, mis ta 1944. aastal Eestist minema viis, tema luulet iseloomustab läbivalt valu kodumaakaotusest, kirjutab kirjandusteadlane Maarja Vaino.

Kalju Lepik (7. X 1920 – 30. V 1999) on üks eesti pagulaskirjanduse võtmekuju ja 13 luulekogu autor. Paul-Eerik Rummo on nimetanud Lepikut eesti kõigi aegade kõige rahvuslikumaks luuletajaks. Luuleuurija Õnne Kepp on leidnud kogu Lepiku luule kohta, et «Kõik on kokku üks suur Eestimaa-laul».

Kalju Lepik sündis Koerus. Sügavalt jäid poisile hinge kirikus käimised vanaemaga. Ta on meenutanud: «Elasin ema ja vanaemaga palvemajas. See asus paar kilomeetrit alevist eemal ja kiriku valge torn paistis selgesti puude vahelt meie õue. Vana palvemaja saal oli minule armsaim paik. Sageli pidasin seal oma «jutlust» ja unistasin kirikuõpetaja-kutsest. Suure igatsusega ootasin kuldhammaste kasvamist, sest meie kirikuõpetajal oli suus kaks kuldhammast ja ilma nendeta polnud lootustki saada õpetajaks.»