JUHTKIRI ⟩ Kärped ilu pärast

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Valitsus otsustab maksumuudatuste ja kärbete üle.
• Kindlasti tuleks vähendada riigiametnike arvu.
• Riigijuhid peavad oma palkade indekseerimise lõpetama.

Valitsuse eelarvekärped jäävad tõenäoliselt seegi kord pealispindseks.

Valitsus hakkab arutama riigieelarve strateegiat. Esimese nädala jooksul nad ilmselt midagi ei otsusta, vaid moodustavad ülevaate, millised on riigi kulutused ja millised maksulaekumised.

Selle põhjal peaks valitsus lähiajal hakkama langetama maksumuudatuste ja kärbete otsuseid. Viimase asjus on esialgu selge see, et mitte midagi pole selge. Ilmselt hakkavad poliitikud alles omavahel vaidlema, kelle kärpeideed on need kõige sobivamad ja milliseid valdkondi ei tohiks üldse puutuda.

Küllap läheb vaidluseks, kas koalitsioonileppe järgi ikka tuleb kõikvõimalikud toetused vajaduspõhiseks muuta või tuleb seda ainult analüüsida. Samuti hakatakse arutama, mis õieti on sihtotstarbelised toetused, mida tuleks koalitsioonilepingu järgi kolme aasta jooksul vähendada kümme protsenti.

Alates möödunud aasta sügisest kolmes ministeeriumis käinud eelarverevisjonist ilmselt suurt asja ei saa. Sotsiaalministeeriumi kantsler Maarjo Mändmaa tunnistas ERRile, et kuigi ettepanekuid tuleb palju, suurt säästu sealt loota pole.

Kokkuvõttes paistab asi vägisi sedamoodi, et erilise kärpimiseni ei jõua valitsus ka seekord.

Iseenesest on selge, millised on riigieelarve suured kulutused. Need on riigikaitse, tervishoid ja sotsiaalvaldkond, viimasest valdava osa moodustavad pensionid. Esimese kallale ei saa minna, tervishoiukulud elanikkonna vananedes pigem kasvavad. Sotsiaalkulutused aga on poliitiliselt keeruline teema.

Iseenesest on selge, millised on riigieelarve suured kulutused. Need on riigikaitse, tervishoid ja sotsiaalvaldkond, viimasest valdava osa moodustavad pensionid.

Näiteks pensionide iga-aastane automaatne tõstmine läheb maksma ligi 300 miljonit eurot aastas. Poliitilist reaalsust arvestades on ebatõenäoline, et siin midagi muutuks.

Kõik ülejäänud kärped riigieelarves laiutavat auku suuremat ei kata. Leidub siiski mõningaid näiteid, kus saaks selget raiskamist koomale tõmmata.

Selge on see, et vähendada tuleb riigiametnike arvu. Seda muidugi on lihtsam öelda kui teha, sest keeruline on määratleda, kes on õigupoolest see ametnik, keda kärpima peaks. Neid, keda saab ühemõtteliselt ametnikeks liigitada, polegi nii palju ja ega keegi ometi taha ju vähendada politseinike, päästjate või haridustöötajate hulka. Samas peitub aga nendegi statistiliste alajaotuste taga hulgaliselt inimesi, kelle tööks on tegelikult ainult pesuehtne paberimäärimine, mitte aga see, millele liigitus nagu viitaks.

Eestis on palju näilist kolmandat sektorit ehk sihtasutusi ja mittetulundusühinguid, mis ajavad mingit oma asja, aga elatuvad suures osas või isegi täielikult riigi rahast. Selline olukord tuleks ära lõpetada. Kolmas sektor peaks põhinema eraalgatusel ja olema erasektori rahastatud.

Igal juhul peaksid meie riigijuhid üles näitama eeskuju ja oma palkade indekseerimise ära lõpetama. Kuigi palju sellega kokku ei hoia, aga ka kärpejutt kostab veidigi usutavamalt inimeste suust, kelle enda palk ei kerki enam koos keskmise palga tõusuga.