/nginx/o/2022/12/15/15025342t1h2806.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/08/25/16314200t1hfad2.jpg)
- Eelnõu menetleti ülemraadas rohkem kui kaks aastat, sest see on pälvinud omajagu kriitikat.
- Seadus jõustub kuu aja pärast ja riigiasutustele antakse kolm kuud regulatsioonide loomiseks.
- Seaduse rakendamine võtab kokku minimaalselt üheksa kuud, kuid tegelikke tulemusi näeb palju hiljem.
20. augustil võttis Ukraina ülemraada vastu seaduse, millega asutakse piirama Venemaaga seotud usuliste ühenduste tegevust Ukrainas. Seaduse sünniloost ja tagajärgedest Ukraina ühiskonnale kirjutab kirikuloolane Priit Rohtmets.
Alates 2014. aastast, mil Venemaa okupeeris Krimmi, on Ukrainas pööratud aina suuremat tähelepanu õigeusu kiriku rollile Vene riigi mõjutusvahendina. Juba 1990. aastatel lõhenes varem Vene Õigeusu Kiriku kontrolli all olnud õigeusu kogukond Ukrainas kolmeks suureks kirikuks, neist kõige suurema kogukonna moodustas kuni täiemahulise sõja alguseni Moskvale alluv Ukraina Õigeusu Kirik (MPUÕK).
2014. aasta sündmuste otsese tagajärjena haaras Ukraina riik initsiatiivi, et Ukrainas oleks iseseisev õigeusu kirik, millel poleks Moskvaga sidemeid. Et seda teha kirikuõiguslikult korrektselt, pöördus Ukraina ülemraada 2016. aasta juunis Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi Bartolomeusi poole, et see kirikliku iseseisvuse kinnitaks. 2019. aastal andiski oikumeeniline patriarh kinnituskirja ehk tomose, millega moodustati iseseisev Õigeusu Kirik Ukrainas. Moskvale alluv kirik aga keeldus uue kirikuga liitumast ja jäi Vene Õigeusu Kiriku struktuuris edasi tegutsema.
Alates Vene täiemahulise sõja algusest 2022. aasta veebruari lõpus, on õigeusu kirik olnud patriarh Kirilli väljaütlemiste tõttu järjepidevalt avalikkuse teravdatud tähelepanu all. Vaatamata Vene agressiooni hukkamõistule on MPUÕK alates sõja algusest olnud keerulises olukorras, sest tegemist on Vene Õigeusu Kiriku kui agressorriigis asuva ja sõda toetava kiriku koosseisu kuuluva hiigelorganisatsiooniga. Kirikul oli enne sõda kokku umbes 12 000 kogudust, praeguseks on koguduste arv langenud umbes veerandi võrra, ehk kuskil üheksa tuhandeni. Vene okupeeritud aladel, sh Krimmis, on osa kiriku struktuurist viidud otse Vene Õigeusu Kiriku alluvusse, mujal Ukrainas on aga alates 2022. aastast süvenenud MPUÕKist lahkumise tendents, et liituda iseseisva Õigeusu Kirikuga Ukrainas. Sellele vaatamata on MPUÕKi võrgustik suur ja paikneb üle kogu Ukraina.
Ehkki MPUÕKi vaimulikke on sõjas hukkunud ja kirikuhooneid on purustatud juba mitusada, on kirikus ka preestreid, kes on Vene vägedega koostööd teinud ja neile kohalike olude kohta teavet jaganud. Samuti on kirikus vaimulikke, kes on Vene võimudega koostöö ja Vene maailma ideoloogia levitamise kahtlusega kas kohtu all või juba süüdi mõistetud.
See on põhjustanud Ukrainas palju MPUÕKi vastast kriitikat. Mitmel pool Ukrainas on kohalikud elanikud MPUÕKi preestreid nende kogudustest ära ajanud ja kogudusi üle võtnud. Usaldamatus on kasvanud ka MPUÕKi metropoliidi juhi Onufri vastu, kes on praeguseks valinud vaikimise tee, lootes, et sõja lõppedes vastuolud leevenevad.
/nginx/o/2024/08/25/16314206t1h63e9.jpg)
Seadus Vene mõju vähendamiseks
Juba 2022. aasta märtsi viimastel päevadel registreeriti Ukraina ülemraadas kaks eelnõu, millega soovitati MPUÕKi tegevus Ukrainas lõpetada. Neist seaduseks sai eelnõu 8371 – nii seda seadust Ukrainas tuntakse. Ettepanekut MPUÕKi tegevus lõpetada asus 2022. aasta mai lõpus toetama ka iseseisev Õigeusu Kirik Ukrainas.
Eelnõu menetleti ülemraadas rohkem kui kaks aastat, sest see on pälvinud nii Ukrainas kui ka läänemaailmas üksjagu kriitikat ja olnud Ukraina parlamendipoliitikas rivaalitsevate osapoolte vahel mõõduvõtmise kohaks. Mõistagi on ka Vene võimud ja kiriku esindajad saanud eelnõu pihta tuld anda, väites, et Ukrainas ei austata usuvabadust ja selle asemel kavatsetakse hakata Ukraina üht suuremat usulist ühendust taga kiusama. Sel on olnud mõju Ameerika Ühendriikide usuringkondadele ja vabariiklastest poliitikutele, kes on samuti seaduseelnõu esitamist ja seaduseks saamist arvustanud.
Seaduseelnõu läbis esimese lugemise 19. oktoobril 2023 ja jäi seejärel taas kuudeks ülemraadas seisma, kuni käesoleva aasta 23. juulil nõudis grupp parlamendiliikmeid eelnõu päevakorda võtmist, blokeerides selleks parlamendi kõnetooli. Istung katkestati seepeale küll mitmeks nädalaks, kuid nõudmisel oli tagajärg: augustis saadeti eelnõu teisele lugemisele ja president Zelenskõi teatas, et toetab samuti eelnõu vastuvõtmist, väites, et see tugevdab Ukraina vaimset iseseisvust.
Ukraina usuliidrid rõhutasid, et suurim oht Ukraina usuvabadusele pole mitte ülemraadas arutlusel olev eelnõu, vaid jõhker Venemaa peetav sõda Ukrainas. Religioonist on saanud manipulatsiooni vahend, et varjata sõjakuritegusid.
17. augustil kogunenud Ukraina kirikute ja usuliste organisatsioonide nõukogu kinnitas samuti toetust, et eelnõu seaduseks saaks. Sellesse kuuluvad kõik peamised Ukraina usulised ühendused. Usutegelased rõhutasid Ukraina ühiskonna suurt toetust eelnõule ning kinnitasid, et Ukrainas austatakse usuvabadust. Ühtlasi rõhutasid usuliidrid, et suurim oht Ukraina usuvabadusele pole mitte ülemraadas arutlusel olev eelnõu, vaid jõhker Venemaa peetav sõda Ukrainas, mille tagajärjel on sajad vaimulikud surma saanud, pühakojad hävinud ja usuvabadus jalge alla trambitud. Okupeeritud aladel on vaimulikke piinatud ja mõrvatud ning korraldatud pogromme. Religioonist on saanud manipulatsiooni vahend, et varjata sõjakuritegusid.
Seaduse mõju Ukraina usumaastikule
20. augustil võeti eelnõu 450-liikmelises ülemraadas 265 poolthäälega vastu. Seadus sätestab, et välismaise usuorganisatsiooni tegevus, mis asub riigis, mis paneb toime või on pannud toime relvastatud agressiooni Ukraina vastu ja/või okupeerib ajutiselt osa Ukraina territooriumist – samuti organisatsioon, mis otseselt või kaudselt (sh juhtide või muude juhtorganite avalike avalduste kaudu) toetab agressiooni Ukraina vastu – on Ukraina territooriumil keelatud.
On sümboolne, et president Zelenskõi allkirjastas seaduse Ukraina iseseisvuspäeval, 24. augustil. Seadus jõustub kuu aja pärast ja riigiasutustele antakse kolm kuud seaduse regulatsioonide väljatöötamiseks. Seega kulub seaduse vastuvõtmise hetkest neli kuud selle jõustumiseks ja regulatsioonide väljatöötamiseks. See aeg hõlmab muuhulgas komisjoni moodustamist, mis peab olema täitevvõimust sõltumatu ja mis viib läbi uurimist sidemete olemasolu, st seotuse kohta Moskvaga ja/või uurib Vene maailma ideoloogia levikut usulistes ühendustes.
Seaduses pole küll MPUÕKist jutt, ent see ei tähenda, et seaduse peaeesmärgiks poleks Moskvaga seotud usuliste ühenduste sulgemine või nende survestamine, et sidemed Vene kirikuga lõpetada.
/nginx/o/2024/08/25/16314218t1h35fc.jpg)
Seaduse rakendamine võtab kokku minimaalselt üheksa kuud, sest komisjoni korraldatav uurimine võtab mitu kuud aega ja kui rikkumised avastatakse, antakse usulistele ühendustele korraldus nende likvideerimiseks. Tegelikult on seaduse täitmisele kuluv aeg aga veel oluliselt pikem. Ukraina kohalikud eksperdid on väitnud, et Moskvale alluvate usuliste ühenduste tegevuse või sidemete lõpetamiseks kulub ilmselt aastaid. On ka veel otsekohasemaid hinnanguid, et seda seadust on praktiliselt võimatu rakendada.
Seaduses on sätestatud kolmeastmeline protsess: esiteks teeb valitsusasutus kindlaks agressoriga potentsiaalselt seotud organisatsiooni – usulise kogukonna, mitte kogu kirikustruktuuri. Teisisõnu tegeleb seadus iga koguduse sidemete tuvastamisega eraldi. Olgu öeldud, et Ukraina õigusruumis võivad usuorganisatsioonid eksisteerida ka vabalt ilma registreerimata.
Seejärel teavitab uurimiskomisjon organisatsiooni ja asjaomaseid riigiasutusi. Lõpuks esitab ta oma järeldused lõpliku otsuse tegemiseks kohtule, sest just kohus langetab Venemaaga seotud asutuste sulgemise otsuse. Et Ukrainas on tuhandeid Moskva patriarhaadi struktuuri kuuluvaid kogudusi, on seaduse rakendamisega seoses ees tuhanded kohtuprotsessid, sest sulgemisotsuse võib ka edasi kaevata.
Initsiatiiv muutusteks ei tule mitte tipust, vaid rohujuuretasandilt, sest seadus motiveerib just kogukondi tegutsema ja raputab seeläbi ka kogu Ukraina usulist maastikku.
Ehkki MPUÕKi esindajad on kultiveerinud juba mõnda aega endast märterkiriku kuvandit, mida võimud soovivad ülekohtuselt uue seaduse abil sulgeda, on seaduse mõju kohta antud ka positiivsemaid hinnanguid. Näiteks on Ukraina päritolu vaimulik ja teoloog Kirill Hovorun seisukohal, et seadus võib muuta Ukraina religioosse maastiku status quo'd.
Tema sõnul on kaks kirikut – MPUÕK ja iseseisev Õigeusu Kirik Ukrainas – alates sõja algusest end piltlikult öeldes kaevikusse kaevanud. Igaüks kaitseb oma status quo'd, olles näiliselt rahul oma praeguse positsiooniga. Vastu võetud seadus võib sundida neid kirikuid tegutsema ja senist status quo'd muutma ning parimal juhul ületama ka kahe kiriku vahel valitsevat lõhet. Initsiatiiv selleks ei tule tema sõnul aga mitte tipust, vaid rohujuuretasandilt, sest seadus motiveerib just kogukondi tegutsema ja raputab seeläbi ka kogu Ukraina usulist maastikku.