Andres Aule, Jaak Valge ⟩ Me ei peaks kartma öelda välja, et soovime jääda eestlaste rahvusriigiks

Noorte laulupidu Tallinna lauluväljakul. Foto: Erik Prozes / Mihkel Maripuu / Sander Ilvest / Eero Vabamägi

Võib ehk tunduda, et patriootlike sõnade ja paatose aeg on möödas. Ent just enda kui rahva huvi pärast ei peaks me kartma ega häbenema välja öelda oma kindlat soovi jääda rahvusena püsima ja eestlaste rahvusriigiks. See on meie huvi, olenemata sellest, millised tuuled puhuvad mujal maailmas, kirjutavad kirjanik Andres Aule (ERK) ja ajaloolane, riigikogu liige ja erakonna ERK aseesimees Jaak Valge.

Karl Särgava kirjutas ajakirja ERK (Eesti Rahvuslaste Klubi välja antud ajakiri, ilmus 1933–1940 – toim) 1940. aasta kolmandas numbris ilmunud artiklis «Ühest suurideest», et eesti rahvas on oma mitme tuhande aastase ajaloo vältel vist küll elanud üle suuremaid ohte kui teised Euroopa rahvad, kuid need alati õnnelikult ületanud. «Selle kindluse ja otsustavuse üheks ja peamiseks põhjuseks on olnud meile omane ja ürgne traditsioon [‑‑‑]. Vabad mehed ja naised, vabad ja sõltumatud kogukonnad astusid ajastul, kus mitmete erimeelsuste tõttu organisatsiooniline juhtimine ei saanud olla küllalt energiline, tõhus ja painduv, kokku ­– sihiga olla üks süda ja üks hing – olla tugevaks tervikuks, rahvustervikuks. Mitte ainult üheks riigiks, üheks rahvaks ja üheks suureks kogukonnaks, vaid üheks suureks ja kõige tihedamini kokku liidetud moraalseks tervikuks.»

Särgava ei saanud ette teada, et see, 1940. aasta kevadnumber, jääbki ajakirja ERK viimaseks, kuid võis tunnetada läheneva okupatsiooni jäist hingust. Niisugustes olukordades on rahvast liitev paatos, milles otsitakse tuge ajaloost, igati asjakohane.