Tiit Lepasaar ⟩ Kui tahame näha homset päeva, peame jätma hüvasti unistusega heaoluriigist

Kui kõik inimesed Maal elaksid «lääne keskklassi standardite» järgi, vajaksime nelja Maa-suurust planeeti. Foto: Freepik

Need, kes sündisid möödunud sajandi neljakümnendatel, viiekümnendatel või kuuekümnendatel aastatel, on saanud elada õnnelikku elu. Nende jaoks oli tulevik alati helgem kui minevik. Isegi Nõukogude Liidus, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud Tiit Lepasaar.

Pärast suurt sõda konverteeriti sõjamajandus tarbimismajandusse ning hoolimata «külmast sõjast» hakkas inimeste materiaalne elujärg paranema. Ka sõja ajal loodud tehnoloogiad hakkasid uute toodete ja uute ravimite näol kujundama meie elu. Uus «roheline revolutsioon» võimaldas toota piisavalt toitu, nii et kuuekümnendate lõpuks ei olnud maailmas enam nälgivaid inimesi.

Pärast sõda lagunesid suured impeeriumid ja enamik uusi riike võttis omaks demokraatliku riigikorra. Kõik need vabadused, mida praegu peame iseenesest mõistetavateks, pärinevad eelmise sajandi teise poole kodanike liikumistest. Meie vabadused on rock'n'roll'is, seksrevolutsioonis ja hipide liikumises. Minikleit muutis maailma rohkem kui kõik diktaatorid kokku. Me saime üha vabamateks oma elu üle otsustamistel.