HENRI ZEIGO ⟩ Kui muutumisest saab lunastus ja kättemaks

Filosoof ja Postimehe arvamustoimetaja Henri Zeigo. Foto: Eero Vabamaegi/Postimees

Mida teha, kui oled vastu tahtmist sunnitud elama elu, mis ei haaku sinu väärtustega? Jagama ühist ruumi inimestega, kes ei oska hinnata sind sellisena, nagu sa oled. Ja mis kõige tobedam, taluma nende halvustavaid kommentaare ja vägivaldsusele kalduvat suhtumist. Nii mõnigi, kes on selle osaliseks saanud, neelab kogu ebameeldiva alla ja üritab kõigele vaatamata kuidagi hakkama saada. Nad võtavad oma elu kui paratamatust ning alluvad sellele. Teised jällegi eelistavad põgeneda ja hoida negatiivsus endast eemal, kuid lõpetavad pigem üksikuna ning mõne aja möödudes kibestuvad. Kuid on ka seda tüüpi inimesi, kes ihkavad seepeale ise muutuda. Üks nendest on Eddy Bellegueule Amiensi lähedalt Põhja-Prantsusmaalt.

Hiljaaegu lugesin noore prantsuse kirjaniku Édouard Louis’ raamatut «Muutuda: meetod» («Changer: méthode»), mis kirjeldab autobiograafiliselt tema enda kujunemist ja muutumist kellekski teiseks. Lugu sellest, kuidas vaestes ja rasketes oludes üles kasvanud Eddy Bellegueule’ist saab tunnustatud kirjanik Édouard Louis.

Miks see teos mind ühtäkki kõnetas, et seda põhjalikult lahata? Ma arvan, et see lugu võtab üsna ilmekalt kokku indiviidi ja ühiskonna igipõlise vastasseisu. Seda kohtab eriti just eluetapi esimeses pooles, kus noor inimene peab leidma endale oma tee, seltskonna, kuhu kuuluda, ning pidama seejuures eksistentsiaalseid lahinguid ebaõigluse ja valesti mõistmise suhtes. Mõistagi jätkub see ka hilisemas eas, kuid varasemas perioodis on see kõige kirglikum ning omajagu naiivne, andes samal ajal olulise tõuke isiku edasiseks kujunemiseks.