HENRI ZEIGO ⟩ Kui muutumisest saab lunastus ja kättemaks

Filosoof ja Postimehe arvamustoimetaja Henri Zeigo. Foto: Eero Vabamaegi/Postimees

• Muutumise ajendiks on inimese ja ühiskonna vastasseis.
• Samas võib muutumise käivitajaks olla ka kättemaks.
• Muutumisega võivad kaasneda ebameeldivad tagajärjed.

Mida teha, kui oled vastu tahtmist sunnitud elama elu, mis ei haaku sinu väärtustega? Jagama ühist ruumi inimestega, kes ei oska hinnata sind sellisena, nagu sa oled. Ja mis kõige tobedam, taluma nende halvustavaid kommentaare ja vägivaldsusele kalduvat suhtumist. Nii mõnigi, kes on selle osaliseks saanud, neelab kogu ebameeldiva alla ja üritab kõigele vaatamata kuidagi hakkama saada. Nad võtavad oma elu kui paratamatust ning alluvad sellele. Teised jällegi eelistavad põgeneda ja hoida negatiivsus endast eemal, kuid lõpetavad pigem üksikuna ning mõne aja möödudes kibestuvad. Kuid on ka seda tüüpi inimesi, kes ihkavad seepeale ise muutuda. Üks nendest on Eddy Bellegueule Amiensi lähedalt Põhja-Prantsusmaalt.

Hiljaaegu lugesin noore prantsuse kirjaniku Édouard Louis’ raamatut «Muutuda: meetod» («Changer: méthode»), mis kirjeldab autobiograafiliselt tema enda kujunemist ja muutumist kellekski teiseks. Lugu sellest, kuidas vaestes ja rasketes oludes üles kasvanud Eddy Bellegueule’ist saab tunnustatud kirjanik Édouard Louis.

Miks see teos mind ühtäkki kõnetas, et seda põhjalikult lahata? Ma arvan, et see lugu võtab üsna ilmekalt kokku indiviidi ja ühiskonna igipõlise vastasseisu. Seda kohtab eriti just eluetapi esimeses pooles, kus noor inimene peab leidma endale oma tee, seltskonna, kuhu kuuluda, ning pidama seejuures eksistentsiaalseid lahinguid ebaõigluse ja valesti mõistmise suhtes. Mõistagi jätkub see ka hilisemas eas, kuid varasemas perioodis on see kõige kirglikum ning omajagu naiivne, andes samal ajal olulise tõuke isiku edasiseks kujunemiseks.

Édouard Louis, «Muutuda: meetod». Foto: Raamat

Mis muudab Bellegueule’i loo eriliseks, on tema muutumise süstemaatiline meetod. Samm-sammult edasipürgimine ja iga viimasegi kui õlekõrre rakendamine suurema eesmärgi hüvanguks, vahendeid valimata. Oma teekonna alguses ei teadnud see kergelt ülekaaluline ja halva hambumusega noormees ilmselt isegi, kuhu ta tahab välja jõuda ning kelleks saada. Tal oli lihtsalt meeletu tahe muutuda ning jätta hüvasti oma lapsepõlve paigaga.

Üheks võtmeteguriks oma eduloo sepistamisel sai kirjandus. Seda enam, et raamatutega sai ta päriselt sina peale oluliselt hiljem. Enne seda oli raamatukogu vaid koht, kuhu peksa saamise hirmus põgeneda. Õnneks leidus seal täiskasvanuid, kelle inspireerivad jutud elust enesest avardasid silmaringi ja ajendasid ennast uute väljakutsete ees proovile panema. Kuid kirjandusega tutvumine polnud siiski ainuke tegur, mis Eddyle seni suletuks jäänud uksi avas.

Muutumine pidi olema täielik. See tähendas töötamist nii oma välimuse kui ka aktsendi kallal, mis kippus reetma tema pere madalat haridustaset ja kuulumist vaesesse ühiskonnaklassi. Lisaks tuli õppida korrektselt nuga ja kahvlit kasutama ning kuulama muusikat ja arutlema teemadel, mis on omased sellele teistsugusele seltskonnale, kelle elulaad näis ihaldusväärne. Seda kõike poleks saanud ilmselt juhtuda, kui ei oleks olnud kaasteelisi, kes mõistavad noormehe vajadust ja tungi muutuda. Selles osas Eddyl vedas, abivalmis inimesi jätkus teekonnal rohkem kui üks. Nii mõnigi neist soovitas tal oma nime muuta. Édouard Louis – see kõlab ju palju kuninglikumalt.

Võib öelda, et inimesed soovivad muutuda, et ennast uuesti leida ning jõuda soovitud sihini. Samas võib käivitavaks jõuks olla ka kättemaks.

Üks asi paistab selle muutumise puhul siiski veel silma. Võib öelda, et inimesed soovivad muutuda, et ennast uuesti leida ning jõuda soovitud sihini. Samas võib käivitavaks jõuks olla ka kättemaks. Seda tähenduses, et vaadake, kuhu ma olen jõudnud ja mis on minust saanud. Teie, seal all, pole pooltki seda saavutanud. Sellisena on tegemist humaanse kättemaksuga. Muutuja ei lasku kiusajate ja endasse mitte uskuvate inimeste tasemele, vaid näitab neile koha kätte oma muutumisega. Ta isegi ei pea seda sõnades väljendama, tema uus olek kõneleb tema enda eest. See peegeldub paremas füüsilises ja vaimses vormis, seltskondlikus kuuluvuses ning seniste võimaluste horisondi avardumises.

Paraku on sellisel muutumisel oma pahupool. Kuna ei ole teada, kui kaugele soovib muutuja oma protsessiga minna, võivad ka teekonnal olulist rolli mänginud abistajatest saada pelgalt vahendid oma eesmärgi saavutamisel. Seda võis mingil määral tajuda ka seda raamatut lugedes.

Koolikaaslane Elena, kes oli tajunud Eddy muutmise soovi, oli tutvustanud noormehele oma keskklassi intellektuaalidest vanemaid ning peaaegu et isegi perekonnaliikmeks vastu võtnud, pidi ilmselt pettuma Édouardi – just nii ta kutsus teda – hilisemates ambitsioonides. Arvatavasti lootis Elena, et tal on kaaslane, kellega koos vaadata väärtfilme, kuulata Wagnerit ja Mozartit, õhtuvalguses lugeda filosoofide teoseid ning käia muu hulgas ka vasakpoolsete protestimarssidel Palestiina toetuseks. Teisisõnu, elada sellist tüüpilist prantsuse vasakpoolsete intellektuaalide elu, kus olulisem on kulgemine oma väikeses mullis, mitte niivõrd edukultus kui selline.

Ometi ihkas Édouard astuda Kõrgemasse Normaalkooli, kus valmistatakse ette prantsuse kultuuri- ja poliitikakujundajate eliiti. Käia läbi Pariisi tuntud loome- ja äriringkonnaga, kelle abil sai ta mööda ilma ringi reisida, einestada kallites restoranides ja mida kõike muud sellist, mis oli neiule meeltmööda.

Teisalt ei saa me ka mööda vaadata muutujale abikäe andja moraalsest vastutusest. Olgu selleks Elena, Didier või Philippe – alati jääb risk, et abistaja vormib muutujat liialt oma näo järgi ega tunneta seda, mis on tegelikult talle oluline ja omane. Nõnda võivad tekkida konfliktid, mis lõppevad sageli üksteisest eraldumisega.

Kolmanda muutumise pahupoolena torkab silma oma mineviku eitus. See pole kõigi suurte muutujate ühine probleem, mõni isegi tunneb uhkust oma päritolu üle ka siis, kui ta on kaugele jõudnud. Édouard ilmselgelt tundis Eddyna elatud elus end halvasti ja soovis igast minevikuripatsist lahti saada. Ent kuidas me ka ei vaataks, päritolu ja kasvukeskkond on väga tähtsad inimese edasisel kujunemisel, isegi kui see on vastumeelne. Seda on raske eitada ja selle vastu võitlemine sellest lahtisaamisega võib pikemas perspektiivis inimesele endale halvasti mõjuda. Ta võib kaotada orientiiri ja osa oma minapildist. Sageli on just eriilmelistel minevikukogemustel võime pakkuda teist vaatenurka või uudset lahendust.

Muutumine on osa elust, ning elu – see ongi pidev muutumises olemine.

Ma usun, et noor kirjanik (kes on minust mõned aastad noorem) võib arvestatava osa oma eduloost kirjutada oma mineviku mõtestamisele. Kas me naudiks tema teoseid ka siis, kui ta oleks üles kasvanud haritlaste perekonnas ja mõnes vähem vaeses piirkonnas? Kuulata heietusi sellest, kuidas lapsepõlv oli raske, kuna oli sunnitud Derridad lugema, kuigi tegelikult oleks tahtnud lesida suure plasmateleri ees, juua plasttopsist õlut ning kiruda mustanahalisi, kuna nad olevat Prantsusmaa ära rikkunud. Just see äsja kirjeldatu oli see, mida Eddy oma lapsepõlvest vihkas ning mis oli ka osa tema perekonna mõttelaadist.

Kuid miks me üldse muutume? Tegelikult ei ole ju muutumises midagi ebatavalist. Ühest küljest on see osa kohanemisvõimest muutuva keskkonnaga, teisalt jällegi soovist saada paremaks ja osavamaks. Mõnel juhul on muutused pealesunnitud, ülalt alla survestatud või on eri poliitikate kaudu üritatud inimeste käitumist nügida. Seda loetelu võiks pikalt jätkata. Seega, muutumine on osa elust, ning elu – see ongi pidev muutumises olemine.

Eddy Bellegueule’i lugu on terviklik ja käsitleb mitmeid muutumisega seotud dilemmasid. See puudutab laiemalt ühe noormehe muinasjutulist teekonda, mida iseloomustavad võrdlemisi radikaalsed sammud eneseotsingutel. Pole imestada, kui tema muutumise tungiga tahaksid ennast siduda paljud noorema põlvkonna lugejad. Samas on see vaid ühe eluetapi kirjeldus, sest muutumine oma olemuses kestab edasi ka siis, kui raamatule punkt panna.