Juhtkiri ⟩ Raudsed mehed Tallinnas

Päeva karikatuur, 24. august. FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Ironmani vastu kostab aegajalt nurinat.
• Kasu võistlusest on mõlemapoolne.

Sellel nädalavahetusel toimub Tallinnas taas​ Ironmani triatlon, pealinnas sedapuhku juba seitsmendat korda.

Kuna võistlus toob kaasa mõningaid liikluse ümberkorraldusi ja ebamugavusi linlastele, siis kostab aeg-ajalt nurinat, miks niisuguseid üritusi linnas korraldatakse, kui neid võiks pidada ka kusagil maal looduskaunis kohas.

Postimees on arvamusel, et Ironmani-taoline rahvusvaheline spordisündmus on midagi, mille üle võib rõõmus olla iga pealinn. Kasu on mõlemapoolne. Sajad, kui mitte tuhanded triatleedid sõidavad spetsiaalselt Tallinna, sest siinne võistluse vanalinna osa ning rajaäärne melu on pälvinud osavõtjatelt erilisi kiidusõnu. Teisalt, tänu Ironmanile ja igal aastal septembri alguses toimuvale traditsioonilisele maratonile kinnistub Tallinna positiivne maine linnana, kus sportlikud eluviisid ja liikumine on au sees – rahvusvaheline konkurents selles vallas on tugev. Ning mõistagi jätavad külalised meie majutusasutustesse ja söögikohtadesse veidi raha, seega on sellel arvestatav majanduslik mõju.

Tuletame spordikaugemale lugejale meelde, et triatlon koosneb kolmest osast. Täispikal distantsil tuleb läbida 3,8 km ujumist Harku järves, 180,25 km jalgrattasõitu Tallinnas ning 42,195 km jooksudistants. Veidi kummalised komakohad tulenevad sellest, et originaaldistantsi mõõdetakse miilides, mitte kilomeetrites.

Enamik osavõtjaid on välismaalt ning pole sugugi paha, et Eesti on saanud ennast selle võistlusega rahvusvahelisele spordikaardile kanda.

Sellel korral lisab võistlusele vürtsi asjaolu, et Harku järve asemel ujutakse Stroomi rannas, sest järvest leiti liialt palju sinivetikat. Merelised tingimused – tuul ja lainetus –​ võivad osalejatele pakkuda suuremat väljakutset.

Tulles alguse juurde tagasi, siis päris esimest korda toimuski Ironman looduskaunis kohas, ühes väikeses Eesti linnas nimega Otepää, seda Ain-Alar Juhansoni eestvedamisel, kes on ürituse hing tänapäevalgi ning läbib distantsi ka ise. Kohe esimesel aastal pälvis Eesti Ironman rahvusvahelist tunnustust ning valiti parimaks uustulnukaks. Otepääl toimus üritus kahel aastal, kuid õige pea oli selge, et Otepääl läheb kiiresti kasvava ürituse korraldamine logistiliselt raskeks, kuna napib majutuskohti ning ka rahvusvahelised ühendused pole kõige paremad: kohale jõuda on keeruline ja ajakulukas. Nii koliski triatlon 2018. aastal Tallinna.

Muide, Ironman ei jäänud Tallinnas vahele isegi Covidi ajal, mis pälvis taas rahvusvahelist tähelepanu: seda kajastas koguni New York Times.

Jätkuvalt vastab tõele, et Ironmani kaubamärgi üritusi on Ida-Euroopa mõttes vaid Poolas. Eestile lähimad täispikad võistlused toimuvad Rootsis, Norras ja Taanis ning sealt edasi juba Kesk-Euroopas. Ning lõppude lõpuks ei ole ebamugavused linlastele ületamatud, kui jälgida teateid ning võistluse ajakava. Lisaks on võimalus asjad muul ajal ära ajada ning jääda koju: toimub ju Ironman vaid üks kord aastas.