Titanicust on räägitud sada aastat ning juttu jagub ka järgmiseks aastasajaks. Kogu maailma šokeerinud katastroofi ainetel visatakse juba ammu nalja ja vorbitakse anekdoote – seejuures vähimagi künismita.
Neeme Korv: uppumatu Titanic
/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
14. aprill 2012, 14:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Osa legende, mis algusest peale olidki legendid, on nüüdseks võtnud paljude inimeste peas fakti kuju. Ja vastupidi. Sel nädalal levitas meedia teadet, et suur osa sotsiaalvõrgustiku Twitter kasutajaist arvab, et Titanic uppuski ainult filmis.
Titanic pidi olema uppumatu, ja uppumatu ta ongi.
Boriss Ljapunov pilkab 1954. aastal ilmunud stalinistlikke teadussaavutusi ülistavas raamatus «Võitlus kiiruse eest», et kapitalism käivitab küll suuri jõude, kuid teeb neid valel alusel, mistõttu ei suuda neid valitseda.
Osalt selle põhimõtte pärast klappis Titanicu lugu hästi ka Nõukogude ideoloogiaga. Teisalt andsid mitmed traagilise mereõnnetuse üksikasjad põhjuse rääkida klassivõitlusest, kasuahnusest, karjerismist, raha võimust, kapitalistidest rikkurite edevusest ja ülbusest jne, mis sobis suurepäraselt valitseva retoorikaga.
Samas peitub siingi nagu paljude Titanicu lugude puhul omamoodi paradoks. Uhke auriku kokkupõrget jäämäega võis ju näidata illustratsioonina roiskuva kapitalismiajastu vääramatust lõpust. Kuid hiljem kasutati hoopis Nõukogude Liidu kokkuvarisemise puhul üsna sageli võrdlust sellesama Titanicuga!