MAREK STRANDBERG ⟩ Vesinikuenergiata on me tulevik siiski tume

Marek Strandberg. Foto: Kermo Benrot

Maa kliima kisub kiiva, sest inimesed põletavad jätkuvalt süsinikku (naftat, gaasi, sütt, põlevkivi jms). See kasvatab piisk piisa haaval süsihappegaasi hulka atmosfääris – aga seda te ju teate. CO₂ lõksustab soojuse ja muudab seeläbi kliimat. Ka fotosünteesiga pole nii lihtne, kui ehk loodame. Liigset süsihappegaasi seob aina vähem taimi. Me raseerime metsi Maalt järjekindlalt ja lõpuks jõuab osa sellestki kateldesse. Millegipärast nimetatakse seda taastuvaks kütuseks. Selle kohta on aga aina vähem teaduslikku kinnitust.

Iga ruutmeetri maapinna kohta rõhub kümnest tonnist õhust (õhurõhk Maa pinnal) meid praegu tõesti vaid kõigest neli kilogrammi süsihappegaasi – see on see 400 ppm. Kui rõhk tõuseb kümne kilogrammini, hakkab see vahetult mõjutama meie tervist. Aga seda te ju teate, ehkki paljud ei usu, et see on probleem, ja on neid, kellele see teadmine pole lihtsalt kasulik: süsinikkütus on praegu lihtsalt nii üüratult odavalt saadud ärisisend, et sellest loobumine ja muuga asendamine oleks C-äri ajajaile piinavalt valus. Eks see olegi – süsinikumajanduse kapital on lihtsalt ülitootlik. Elektrivooluga veest vesinikku ja hapnikku tehes ei peaks me mõtlema, mida arvab nafta hinnast OPEC või Putin. Meie kütus oleks just seal ja koguses, kus meil on tuulest või päikesest muundatud voolu. Vesinik põleb süsihappegaasi tekitamata. See ongi kliimat säästva tööstusrevolutsiooni peamine sisu.

Süsinikku energeetikas vältiv ühiskond on looduse pakutud võimalustega rohkem kooskõlas kui see, mis ökosüsteemi laastates loodab lendu lastud süsihappegaasi kunagi tulevikus kinni püüda.