JUHTKIRI ⟩ Roosiaia õied ja okkad

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Presidendi kõnes kõlanud tähelepanekud eri valdkondades on valitsusprogrammi väärilised.
• Maksuhaamriga lajatamine on alandanud Eesti konkurentsivõimet ning teinud inimesed vaeseks.
• Nagu päranduse saaja võib varanduse kasiinos maha mängida, võime halva juhtimisega veereda sohu.

President Alar Karis pidas Kadrioru roosiaia vastuvõtul suurepärase kõne. Seda mitte üksnes ausa osutamise pärast valupunktidele, vaid ka seepärast, et ta pakkus ühtlasi lahendusi. Trükime tema kõne Postimehes ära täies mahus, et erakonnad saaksid lugeda ning selle kabinetis seinale, presidendi portree kõrvale riputada. Presidendi tähelepanekud eri valdkondades on valitsusprogrammi väärilised.

Kõigile kohalolnuile jutt siiski ei meeldinud. Kõlas mõtteid, et kõne on tavapärane või et president oleks pidanud rahvast või nii-öelda virisejaid rohkem manitsema. Ilmselt küll mitte konkreetse kõnega seoses tähendas vastuvõtul viibinud ekspresident Toomas Hendrik Ilves (THI), et «võiksime vähemalt üks päev aastas öelda, et me ei vingu».

Toome THI täpse tsitaadi: «Kui me ei võta arvesse kõike seda vingumist, mida me alatasa kuuleme, ega vaata, kus me asume julgeoleku, hariduse, korruptsiooni osas, siis me võiksime vähemalt üks päev aastas öelda, et täna me ei vingu. Me ei peaks loetlema kõiki neid hädasid, mida me võime lugeda igas väljaandes Postimehest ERRini.» Tõe huvides tuleb märkida, et kui keegi, siis just THI ise pole kriitikaga kunagi tagasi hoidnud.

Presidendi kõne oli suurpärane mitte üksnes ausa osutamise pärast valupunktidele, vaid ka seepärast, et ta pakkus ühtlasi lahendusi.

President Alar Karis loetles oma kõnes mitmeid hädasid. Neist kõige olulisem on kahtlemata riigi võõrandumine rahvast. Tsiteerime presidenti: «Paljud inimesed tunnetavad valitsust vaenlasena, kes kurnab rahvast. See on ohtlik areng [---]. Inimesed tahavad mõista, miks neid maksudega koormatakse ja kuidas nende raha kasutatakse.»

Küllap oli vastuvõtul üksjagu neid, kes selle mõttega ei nõustunud. Neile tuleb öelda, et võetagu eest roosad prillid ning tuldagu alla elevandiluutornist, kus istujaid iseloomustab suhtumine, et riik teab paremini, kuidas asju korraldada, ja tegelikult on kõik Eestis hüper-super-suurepärane!

Mõistagi tunneme 20. augusti vastuvõtul rõõmu ilusa ilma ja vabaduse üle. Me oleme välja rabelenud mudaliigast ja meie julgeoleku, hariduse ja korruptsiooni näitajad on tõepoolest head. Kuid nii nagu päranduse saaja võib kogu varanduse kasiinos maha mängida, võib ka Eesti riik halva juhtimisega veereda tagasi sohu. Viimased aastad on seda hirmutava sihikindlusega näidanud ja paljud inimesed tunnetavad seda. Kui sellest räägitakse poeukse taga, tuleb sellest järelikult rääkida ka Kadrioru roosiaias.

Nagu kirjutab ka Mart Laar tänases Postimehes, on maksuhaamriga lajatamine alandanud Eesti konkurentsivõimet ning teinud inimesed vaeseks. Võime kindlad olla, et lähitulevikus läheb kõik halvemaks, kirjutab ekspeaminister.

Tsiteerime taas presidenti: «Mis soodustaks majanduskasvu, julgustaks Eestis töökohti looma ja oma ettevõtteid siia tooma? Seega tuleb rääkida kõikehõlmavast konkurentsivõimest ehk sellest, mis võiksid olla Eesti trumbid.»

Aga räägime siis sellest, ja see ei ole virisemine.