Sigrid Kõiv: ei pea keelama

Sigrid Kõiv Foto: Mihkel Maripuu

Kui Günter Grassi Iisraeli kritiseerivale luuletusele «See, mida tuleb öelda» poleks järgnenud nii ägedat rahvusvahelist reaktsiooni, siis tulnuks seda lugeda apokalüpsise endeks: Nobeliga pärjatud saksa kirjanik süüdistab ülestõusmis- ja paasapühade eel juute sõjaihaluses – siin pole ainsatki asjaolu, mis poleks skandaalne.

Iisraeli välisminister Avigdor Lieberman ütles, et Grassi luuletus väljendab «niinimetatud lääne intellektuaalide egoismi, kes on valmis juudi rahva taas hullumeelsete antisemiitide altarile ohverdama».

Peaminister Benjamin Netanyahu nimetas Grassi väljaütlemisi ignorantseks ja häbiväärseks, seesuguseks, mille peaks hukka mõistma iga aus inimene maailmas. Iisrael kehtestas luuletajale sissesõidukeelu ning siseminister Eli Yishaid kahetses vaid, et ta seda juba varem ei teinud.
Grass võrdles vastuseks Yishaidi Ida-Saksa salapolitsei Stasi pikaaegse juhi Erich Mielkega ning kinnitas, et kritiseeris Netanyahu valitsust, mitte Iisraeli rahvast tervikuna.

Sissesõidukeeld võiks Grassile isiklikult probleeme tekitada vaid juhul, kui ta oleks planeerinud Eilatis puhata. Ilmselt ei kavatsenud ta seda nagunii. Ent riigina säärast sammu astudes teeb Iisrael seda, mida Lieberman arvas tegevat Grassi – külvab väikeseid antisemitismi seemneid.

Mitmed vaatlejad ei otsi Iisraeli terava Iraani-retoorika tegelikke põhjuseid mitte tuumaohust, vaid sisepoliitikast: majanduskriisist tingitud kokkuhoidlikkus on sealgi avalikkust ärritanud. Välisvaenlane juhib aga ärrituse valitsusest eemale, sest ka Iraan ei lase mööda ainsatki juhust Iisraeli ähvardada.

Võimalik, et Iisraeli juba kahetseb rutakat sissesõidukeeldu – valitsuse kommentaarid olid piisavalt mahlakad. Sest see, mis võib sisepoliitiliselt õigustatud tunduda, ei pruugi seda olla välismaailma silmis.

Ilmselt poleks ilma Grassi juhtumita Palestiina toetuseks Läänekaldale kogunevad Euroopa aktivistid mingi eriline uudis, neid on seal kampaaniatagi palju. Kuid nüüd on Palestiina-meelse rahuaktivisti jaoks võrdselt auväärne, kas pääseda nimekirja, keda Iisrael sel nädalavahetusel Ben Gurioni lennuväljalt kaugemale ei lase, või osavalt turisti teeseldes end ikkagi Läänekaldale slikerdada.

Seejuures ununeb aktivistil, nii sellel, kes Grassi luuleridu tsiteerinuna Iis­raeli sõdurilt keretäie sai, kui sellel, kes koduseinte vahel rahu eest võitleb, araabia riikide vaenulikkus juudiriigi suhtes selle loomisest saadik. Valivad nad aga neid, kelle seisukohad valijate omadega ühtivad, ning jõupoliitika jätkudes ähvardab Iis­raeli aina enam oht, et ta peab oma eksistentsi õigustama ka Euroopas. See oleks, parimal juhul, lihtsalt piinlik.