KALEV VILGATS ⟩ Kes on viimane, kes Eestist lahkudes kustutab tule?

Sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornis. Foto: Mihkel Maripuu

Mulle möödusid kolm putšipäeva 1991. aasta augustis Postimehe toimetuses. Oli uimane puhkusteaegne kuu, mil Tartus isegi munakivid haigutasid. Linn oli inimestest tühi, paljud toimetuse töötajad olid samuti veel puhkusel, kirjutab vabakutseline ajakirjanik Kalev Vilgats.

Häirekell hakkas helisema, kui Moskvast tulid Hiiobi sõnumid Gorbatšovi tervisest ja riikliku erakorralise seisukorra komitee moodustamisest. Seejärel teated Pihkvast liikuma hakanud soomukitekolonnist, mille Eesti piiresse jõudmisest oli toimetuses päris hea ülevaade, kuna mõnedki telefoniomanikest tartumaalased andsid omal algatusel infot, kui kaugele okupandid on jõudnud.

Ketrasime kõiki telefone, et koguda täpsemat teavet Moskvas toimuvast, lappasime läbi telefonimärkmikke, et otsustada, kellele helistada, kes võiks olla usaldusväärne allikas. Õhtul jäid toimetuse majja Gildi 1 nooremad mehed, et kui sõjaväelased peaksid lehte ründma, siis toast tuppa ja korruselt korrusele taganedes uksi lukustades nende edasiliikumist aeglustada.