/nginx/o/2022/04/06/14466992t1hc238.jpg)
/nginx/o/2024/08/22/16306720t1h8cf6.jpg)
Kleio mäletab, kuidas Skoone bastionist kujunes välja linnarahvale tuttav park.
Tellijale
JÜRI KUUSKEMAA ⟩ Skoone bastion muutuste tuules
Jalutasin hiljuti Skoone bastionil, mille piirdemüüridel toimuvad viimastel aastatel ulatuslikud restaureerimistööd. Siirdusin müüride kohal kõrguvale mullakuhjatisele, mis enne demilitariseerimist, aastal 1867, majutas mitmel tasandil umbes 20–30 suurtükki ning neist mitu korda rohkem tühjalt seisvaid suurtükipesi. Nüüdseks pole seal miilitaariast jälgegi. Alal looklevad kollaka killustikuga kaetud jalutusrajad. Kõik on ülimalt rahumeelne. Vanade ja väga vanade kõrgete puude all on varjuline. Nende võrade vahelt ei näe peaaegu taevastki.
Tükkis vohavate sirelihekkidega sulgevad puud ka lõviosa vaateist merele, sadamale ja vanalinnale. Kõikjal on issanda ja inimeste poolt unustatud õlakõrgune rohurinne, mille kohal krooniks enam kui kahe meetri kõrgused ohakad. Vaid bastionile juhatavate väravapostide taga on väheldane päikeseline paljasala madala pargimuruga. Nagu kinnitatakse Kesklinna valitsusest, kes peab bastioni hooldama, on padrik elurikkuse teenistuses. Eriti tihe on see bastioni ääremüüride läheduses, kuhu on paigutatud ajutised traatvõred ning arvukad plekktahvlid keelutekstidega allakukkumise vältimiseks. Näib, et müüritööde kõrval on haljastuse hooldamine pandud paremaid päevi ootama.