JUHTKIRI ⟩ Surnud juhi pärand

Traagiline autoõnnetus Viljandimaal Foto: Kenno Soo

• Liikluses hukkunute arvu järjekindlat vähenemist võib pidada üheks Eesti edulooks.
• Samas on päris viimaste aastate trend muret tekitav.
• Noorte seas võiks juurduda turvaline autokultuur, et liiklusesse kummi vilistama minna ei ole lahe.

Läinud nädalatel on toimunud järjest mitme hukkunuga liiklusõnnetusi, mis sunnib küsima, kas liiklusohutusega on Eestis midagi lahti. Viimati hukkusid Laulasmaal 18. augustil kaks 17-aastast noormeest.

Vastus küsimusele on jah ja ei. Vaadates viimaste aastakümnete statistikat, võib pidada liikluses hukkunute arvu järjekindlat vähenemist üheks Eesti edulooks. Kui 1991. aastal hukkus liikluses 491 inimest, siis aastal 2000 juba 204 inimest ning aastal 2010 üksnes 79 inimest. Tuleb arvestada, et samal ajal on kasvanud autode arv ning suurenenud keskmised sõidukiirused, kuid on paranenud autode turvalisus ning samuti maanteede ohutus, mõeldes uutele kiirteedele ja maanteede üleüldisele märgistatusele, millest on väga palju abi pimedal ajal.

Samas on päris viimaste aastate trend muret tekitav. 2021–2023 on suurenenud liiklusõnnetustes kannatanute arv aastas 168 vigastatu võrra ning hukkunute arv nelja võrra. Kuna käesolev aasta pole veel läbi, ei saa olemasoleva statistika põhjal veel järeldusi teha. Ent kui tavaliselt on viimastel aastatel toimunud kõige enam õnnetusi juunis või juulis, siis sellel aastal on kõige rohkem õnnetusi juhtunud hoopis maikuus.

Kui kellegi mõtlematust surmast kõnelemine aitab ära hoida järgmiseid surmasid, siis on see hukkunu parim pärand kaasteelistele.

Mis aga torkab silma meedias, mitte statistilises analüüsis, on noortega juhtuvate liiklusõnnetuste mõningane sagenemine. Noored on muidugi alati olnud riskirühmaks. Kui autosõit on käpas, tekib petlik kõikvõimsuse tunne, millele muidugi aitab kaasa tänapäeva sõidukite suurepärane juhitavus. Ent hea juhitavus võib samuti olla petlik, isegi ohtlik – hea tehnika lükkab võimalike eksimuste ohtlikkuse piiri edasi, ent kui see piir käes, on suurematel kiirustel palju raskemad tagajärjed.

Muidugi, vaadates ka meie linnade tänavapilti, torkab silma, et enne majanduslangust jõudis eesti rahvas saada rikkaks, kuna ringi liiguvad suured ja võimsad masinad. Loomulikult saab ennast surnuks sõita ka Žiguliga, kuid jõulised lääne autod pakuvad noortele siiski sootuks teistsuguseid ahvatlusi.

Niisiis, mis oleks lahendus noorte sõidusurmadele? Igasugune vanemlik või riiklik kontroll on tore asi, ent kes suudab meenutada oma noorust, teab, kui vähe võib sellest olla abi. Kõige tõhusam oleks, kui noorte endi seas juurdub turvaline autokultuur ning liiklusesse kummi vilistama minna ei ole lahe, rääkimata napsuse peaga sõitmaminekust. Tähtis on korralik autokoolitus. Seejärel on oluline, et noortel oleks võimalik vanadel lennuväljadel või olemasolevatel ringradadel juhendajate käe all ennast proovile panna ning õppida masinaid paremini tundma.

Ent ehk kõige olulisem on traagilistest juhtumitest rääkimine. See on raske ja valus lähedastele. Ja loomulikult tahame rääkida lahkunuist vaid head. Kuid kui kellegi mõtlematust surmast kõnelemine aitab ära hoida järgmiseid surmasid, siis on see hukkunu parim pärand kaasteelistele.